Toomas Hendrik Ilvese ja Dmitri Medvedevi laupäevane kohtumine oli kindlasti Eesti-Vene suhete ebanormaalselt jahedas kliimas positiivne episood, kuid sellele järgnenud skandaal soome-ugri maailmakongressil sisuliselt nullis võimaluse kahepoolsetes suhetes sisukamalt edasi liikuda.

Eesti poolt pakutud nõndanimetatud väikeste sammude taktika on kindlasti selge viide Tallinna soovile edendada suhetes Moskvaga konstruktiivset lähenemist. Seda kordas Hantõ-Mansiiskis ka president Ilves, viidates sellistele mõlema poole huvi eeldavatele teemadele nagu Narva sild ja Peipsi järve keskkonna kaitse.

Kahjuks näitas skandaalne vahejuhtum Hantõ-Mansiiskis veenvalt, et Venemaal pole erilist soovi keskenduda konstruktiivsetele suhetele, vaid pigem tahetakse jätkata “suurte teemade” politiseerimist ning pingete hoidmist.

Kuigi president Medvedev pole kohtumist Eesti kolleegiga kommenteerinud, ei jäta Eestit väga hästi tundva Kremli välisnõuniku Sergei Prihhodko ega riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossat‰ovi ütlemised vähimatki kahtlusevarju: suhete madalseisus Venemaaga olevat süüdi Eesti ning Tallinn peaks oma sammudega näitama, kuidas pingeid maandada.

Vana jutt

Nii määrab suhete seisu endiselt Venemaa-poolne pidev Eesti kodakondsuspoliitika ründamine ning eriti viimasel neljal-viiel aastal jõuliselt välispoliitilise vahendina kasutusele võetud ajaloorelv. Mõlemad teemad leidsid teravat kajastust ka Hantõ-Mansiiskis, kuigi seda ei teinud Medvedev mitte niivõrd kohtudes Ilvesega, kuivõrd päev varem kokkusaamisel Euroopa Liidu liidritega.

Eesti-Vene suhete suurima takistuse ning üldise madala usaldusfooni loovad kaks väga erinevas suunas liikuvat identiteedilugu ehk väärtusruumi. See on olnud eriti tajutav viimasel kümnendil. Samal ajal kui Eestist on saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa, on Venemaa pöördunud kiiresti tagasi endale mugava autoritaarsuse juurde. Seejuures on suurimaks lahutajaks kujunenud ajalugu ehk täpsemini risti vastupidine ajalootõlgendus, mis jätab kahjuks praegustele poliitikutele nii Moskvas kui ka Tallinnas üpris ahta tegevusruumi.

Isegi siis, kui me püüaksime taandada ajaloo oma poliitilise väitluse päevakorra esiridadelt, ei kaoks Teise maailmasõja liiga lähedane ja lahtivaidlemata pärand lihtsalt niisama kuhugi. Kui siia lisada veel kommunismi kuritegude teema, kus napib patukahetsust, siis võib eeldada, et emotsionaalseid ja suhete normaliseerimist segavaid pingeid kipub Eesti ja Venemaa vahel endiselt olema liiga palju.

Meie probleem seisneb selles, et Lääne-Euroopas on Teise maailmasõja lõpp juba ammu läbi vaieldud ning seepärast jäävad meie püüdlused selgitada enda tõde ning pingeliste suhete põhjusi Venemaaga meie sõpradele teinekord ähmaselt mõistetavaks.

Pealegi on Venemaa oskuslikult suutnud muuta oma suhted mitme Lääne-Euroopa suurriigiga väga merkantiilseks ehk suuresti üksnes huvidest lähtuvaks. See aga pole ambitsioonika Venemaa lähinaabruses asuvatele väikeriikidele kuigi kosutav uudis.

Mida teeb Eesti siis, kui Venemaa peaks kütma pinged Gruusiaga sõjaliseks konfliktiks? Mida teeb Eesti siis, kui meie partnerid Euroopas asuvad jõuliselt toetama tingimusteta viisavabadust Venemaaga? Või mida me teeme siis, kui näiteks Saksamaa nõustub Venemaaga Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri üle läbi rääkima? Kõik need ja mitmed teisedki küsimused ei lisa paraku kahepoolsete suhete lähitulevikule kuigi soodsaid väljavaateid.

Ikkagi olen veendunud, et vaatamata kõigile kirjeldatud raskustele peaksime püüdma mitmekesistada poliitilisi suhteid Venemaaga ning isegi skandaalne vahejuhtum Hantõ-Mansiiskis ei peaks meid heidutama eesmärgist saavutada oma suurima naabriga vastastikku kasutoovad ja heatahtlikud suhted. Pisike lootusekiir väljendub kas või selleski, et Eesti-Vene kultuurisuhted on praegu intensiivsemad kui kunagi varem.

Kannatlik liikumine

Loomulikult eeldab kannatlik suhete normaliseerimise poole liikumine mitmete rahvusvaheliste tegurite koosmõju. Selle osaks on nii Venemaa sisearengud, Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise partnerluslepingu kõnelused, Venemaa juba sellel aastal võimalik liitumine maailma kaubandusorganisatsiooniga, Ameerika Ühendriikide uue administratsiooni poliitika ning veel mitmed teised väiksemad ja suuremad tegurid.

Kahepoolsetes suhetes on parim konkreetsete küsimuste lahendamise formaat kas üksikute ministeeriumide konsultatsioonimehhanism või laiemalt 2002. aastast varjusurmas oleva valitsustevahelise komisjoni töö taaskäivitamine ning kindlasti ka parlamentaarse diplomaatia ja kohalike omavalitsuste kontaktide laiendamine. Eesti on valmis koostööks, mitte ühepoolseteks järeleandmisteks.

Mis puudutab ikkagi ajalugu, siis möödub tuleval aastal 70 aastat Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest. Kui hinnata seda kui võimalust pingete maandamiseks, peaksime juba praegu vähemalt tegema omapoolse ettepaneku.

Miks mitte pakkuda Venemaale võimalust luua Poola näite eeskujul nn raskete küsimuste komisjon, mis võiks korraga haarata mitte üksnes Eestit, vaid kõiki kolme Balti riiki? Selle koosseisu võiksid kuuluda peale ajaloolaste ka kultuuri- ja ärieliidi esindajad.