Uurin abikaasalt, kas tema valve ajal aborte ka tehti. Ei, mitte ainsatki. Hakkan endamisi arvutama, väikestest arvudest suuri tuletama ja kohkun oma järeldusest: Eestis tuleb mitmekümne naisepeksmise juhu kohta üks abort, kusjuures mitte harva tuleb rasedus katkestada eelnenud vägivalla tõttu.

Aga rusikateema vastu näikse avalikkus olevat immuunne, see erutab üksnes pehmosid. On juba kirjutatud ja räägitud, aitab küll. Tõsimees seab tähtsamaid sihte, milleks on...võitlus abortide vastu. Käsikäes traditsiooniliste pereväärtuste kaitsmisega. Ent mida me õigupoolest kaitseme? Patriarhaalseid alluvussuhteid? Võrdõiguslikkuse maskuliinset mudelit, mis ei jäta naistele õigust omada omaenda nägu, südant ja ihu, vaid aktsepteerib neid üksnes sellistena, millistena tahavad neid näha tõsimehed?