Ka tol ajal olid meile tuntud säutsud moes. Lühiuudis alla 160 tähemärgi teatab, et „Briti töösturite delegatsioon, 85 isikut, saabus täna hommikul Moskvasse“. See üherealine teade oli igal juhul tähelepanuväärne uudis, mitte ehk kõigile Päevalehe lugejaile, aga kindlasti oli neid rohkem, kui oleks tänapäeval.

Teine lühiuudis teatab, et alates esmaspäevast, 1. aprillist saab Eesti ja Austria vahel reisida viisavabalt.

Ja üks päris tore uudis ütleb seda, et Aino Kallas on oma loengumatkalt Inglismaal jõudnud tagasi Londonisse, olles pidanud Rahvasteliidu egiidi all loenguid kümnes linnas. Inglise ajakirjandus on tema loengutuuri kajastanud, tõstes esile Rahvasteliidu tähtsust väikeriikidele nagu Eesti.

Tunnistan, et ma ei teadnud, mida oodata 90 aastat tagasi ilmud ajalehenumbrilt. Ent tuli välja, et need siin nimetatud uudised pole sugugi mitte eemal Lennarti mõttelaadist, isegi lähemal, kui me julgeme endale tunnistada, sest praegu kaugeneb Eesti Lennarti mõttelaadist väga pikkade sammudega. Pole võimatu, et õige pea me ainult unistaksime sellistest toonust tõstvatest uudistest.

Kaugenemine pikkade sammudega on tõsine asi. See ei saa olla moe asi. Kuidas me selleni oleme jõudnud – eks ikka ise, kõik koos, nii ebameeldiv kui selle tunnistamine ka ei ole. Kuidas me saaksime taas ligineda Päris-Eestile, rõõmsale, sõbralikule, avali Eestile – eks ikka igaüks ise ja kõik koos, nii paatoslik kui selle väljaütlemine ka ei ole.

Aga kuidas – kõik koos? Kui arvamused on nii lõhki, et sõnad kaotavad tähenduse sootuks. Kui nii on, siis arvamus on võimukam kui teadmine ja vaidlustes enam tõde ei sünni. Tuletasin endale meelde, kuidas Lennart vaidles. Ja nii veider, kui see ka pole, sageli osales ta vaidluses vaikimisega, ning jäi peale. Sõna väärikus versus vääritu sõna.

Jah, me saame ühte ja sama sõna kasutada nalja tehes, truudusvannet andes, teadusartiklit või luuletust kirjutades, aga ka vassides või valetades. Inimeseks olemise juurde kuulub oskus kasutada sõnu õiges ümbruses. See oskus on Eestis kiirelt hääbumas. Mis on seda imekspandavam, et meie kooliharidust peetakse üheks maailma parimaks. Kaugel sellest! Ainult anekdoote rääkides, metafoore pildudes või ainult valetades inimene kaua vastu ei pane, ega rahvaski mitte.

Ühel esinemisel Saksamaal kõneles Lennart meediast ja vabadusest. Inimese vabadusest. Ja kaladest, mis surevad saastunud meres. Ta kõneles Läänemerest, ja tollal oli tal selleks konkreetne põhjus. Aga ta mõttekaar oli laiem: kui saastunud meri tapab kalad, siis puhtuse puudumine informatsioonis degradeerib inimese. Ja laastab demokraatia. Mis see puhtuse puudumine informatsioonis muud on, kui sõnadelt nende väärikuse võtmine. Alles jääb tühisõna, valesõna, mis lükitakse kokku pettust täis lauseteks. Vääritule sõnale ei maksa, ei saa, ei tohi võimu anda, sest selline võim degradeerib inimest.

Aga siin on ka võti – kui igaüks meist hakkab sõnu väärikalt kasutama, siis saame valest jagu, rääkimata tõejärgsest ajastust, sest tõde on olemas alati.

Mul on tegelikult kahju – mu sõnavõtt siin oli ju mõeldud minu ja meie perekonna tänuna teile: Inseneride meeskoorile, Vahipataljoni võitlejatele, Lennarti sõpradele, kolleegidele ja austajatele, kes te olete tulnud siia Metsakalmistule tema sündimise päeva tähistama. Ja ma tänangi perekonna nimel. Meile, perele, oli ta, ja mälestustes ka jääb, isaks ja vanaisaks ja vanavanaisaks, onuks ja vanaonuks ning abikaasaks Hellele ja Reginale.

Meid on palju – meid on palju siin Metsakalmistu kõlakojas (millest praegu tuulekahin küll üle käis) kui ka teistes paikades üle Eesti. Aga kas piisavalt palju, et leida taas üles see inimese olemise juurde käiv oskus mõista sõnade puhast tähendust? Et vale oleks äratuntavalt vale ja tänu äratuntavalt tänu. Ma soovin ja loodan.

Ma tänan. Kohe hakkab kõlama meie tänase sünnipäevaürituse lõpulugu, milleks on Pärt Uusbergi „Mis on inimene“.