Mart Normet: Naised on olemas
Küll aga väljendub mees- ja naissportlaste erinevus palgas. Brasiilia täht Marta teenib aastas pool miljonit, tema kauni soenguga kaasmaalane Neymar 37 miljonit. Mõistagi pole Marta ka nii osav murul-rullija, kuid oskustega annab silmad ette paljudele meesmängijatele. Kusjuures just see abitu teesklemine ongi peamisi erinevusi meeste ja naiste spordi vahel. Naiste jalgpallis lolli ei mängita. Mäng on n-ö härrasmehelikum kui meeste oma.
Aastaid tagasi sai öelda, et meeste jalgpall on tehniliselt arenenum, sest kutid läksid trenni nooremas eas kui tüdrukud. Täna pole enam suurt erinevust – naised triblavad ja trikitavad meestega võrdselt ja löövad ristnurka täie kindlusega. Või vaadake, kuidas tegutseb maailma parima nimega väravavaht Hope Solo. Proovige sellisele naisele värav lüüa!
Minu esimene kogemus tüdrukute jalgpalliga pärineb Pärnu kooliajast. Pärnu on üldse läbi aegade olnud Eesti naistejalgpalli kodulinn. Nimelt toimus siis Rannastaadionil meie piigade ja soomlannade mõõduvõtt. Kui Soome tüdruk penalti üle lati virutas, kostus üle terve staadioni tema kuri ja karvane: „V***u”! Minu varateismeliste kõrvade jaoks oli see esimest korda – kuulda ühe noore daami suust sellist sõna. Aga kuskil sügavas alateadvuses seadis end sisse tunnetus, et jalka võib tüdrukute jaoks olla sama oluline kui poistele. See võib haarata täielikult.
Täna on nii, et Soome liigas teevad suuri tegusid Pille Raadik ja Signy Aarna. Just äsja tõusid nad oma klubiga Åland United tabeli liidriks. Peale selle mängivad meie naised veel Ungaris, Küprosel, Maltal ja koondise väravavaht Getter Laar koguni Prantsusmaal. Ma küll ei tea, kuidas Getter väravasse sattus, aga treenerite jutu järgi on just tüdrukute väravasse saamine keeruline, sest kardetakse haiget saada.
Nii meeste kui ka naiste jalgpallist rääkides ei saa üle ega ümber Islandist. Sealse naiste liiga kohtumisi käib vaatamas pea sama palju rahvast kui meeste omi. Ühtlustatud on treeningutingimused, treenerite palgad ning reklaamiks suunatud raha ja aeg. Kui meie naised aastate eest Islandiga mängisid, siis kodus tuli kaotus 0 : 5 ja võõrsil koguni 12 : 0.
Ma arvan, et üks asi, mis Eesti naiste jalgpallil puudu on, on rahva toetus. Pakun välja ühe idee. Homme (pühapäeval) mängib FC Flora Lilleküla väljakul Balti turniiri mängu Riiaga. Algus kell 12. Lähme vaatama? See oleks meie naistele ju superlahe üllatus, kui tribüünid oleksid rahvast pungil. Sellest samast rahvast, kelle testosteroonitase on homseks MMi finaaliks lakke pumbatud. Lähme!
Andrus Kivirähk puhkab juulis.
