Viimased 17 aastat on Eesti eesmärgiks olnud rahvusliku julgeoleku tagamine ja majandusliku heaolu saavutamine. Kuigi mainitud eesmärgid jäävad tähtsaks osaks Eesti eetoses ka tulevikus, on selge, et see ei ole piisav. Eesti vajab kõrgemat eesmärki, mis annaks õigustuse Eesti ühiskonna ja riigi olemas-olule ja võimaldaks samas lahendada ka ühiskonna ees seisvaid pikaajalisi ülesandeid. Selline eesmärk on praegu sõnastamata, kuid see tuleb kindlasti leida ja ühiskonnas teadvustada, kui me soovime olla rahvusvahelisel areenil aktiivne ja eristuv kollektiiv.

Kollektiivne eesmärk peab täitma järgmisi ülesandeid:

1) aitama lahendada ühiskonna ees seisvaid pikaajalisi ülesandeid;

2) andma ühiskonnale eetilise ideaali ja võimaluse end sellega samastada;

3) andma ühiskonnale teadmise oma rollist maailma rahvaste seas;

4) tooma ühiskonnale rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust.

Eesti eesmärk

Tänapäeva maailmas, kus etnilised konfliktid, vägivald ja terror on pigem reegel kui erand, on Eesti suutnud potentsiaalselt plahvatusohtlikku mitmerahvuselist kooslust kujundada rahulikult kooseksisteerivaks ühiskonnaks. See annab tunnistust meie sisemisest vaimusuurusest. Ja ma ei mõtle siin üksnes eestlasi, vaid täpselt samapalju ka kohalikku vene kogukonda. Iseseisev Eesti on täna võimalik ainult seetõttu, et kohalikul vene kogukonnal oli kriitilisel perioodil piisavalt vaimusuurust meie omariikluse unistust vägivallaga mitte purustada. Ja eestlastel piisavalt vaimusuurust, et mitte kätte maksta okupatsiooni eest. Ma arvan, et mõlemad, nii eesti kui ka vene kogukond mõistavad teineteise vaimusuurust hinnata, rajades sellele oma vastastikuse lugupidamise.

See ei ole kaugeltki ainus näide. Ka Tõnismäe pronkssõdur kuulub siia. Seda mälestusmärki ei ole maha võetud ainult lugupidamisest nende inimeste vastu, kelle jaoks Teine maailmasõda oli eeskätt Suur Isamaasõda ja kellele see on koht, kus meenutada raskeid sõja-aastaid, langenud sõpru, vanemaid ja vanavanemaid.

Sinna ei ole midagi parata, et eestlase ja venelase hinnang ajaloole erineb. Küsimus on selles, kas me suudame neid erinevusi vastastikku aktsepteerida. Mul on tunne, et meie siin Eestis suudame seda suhteliselt hästi, võrreldes muu maailmaga, kus vähimgi erinevus oma enesekesksest tõest saab otsekohe agressiivse väljundi – kuidas muidu mõista mõjukate välismaiste ringkondade tungivaid soovitusi Eesti diplomaatidele Lihula sammas maha võtta.

Minu arvates ei ole Eesti rahvussuhete positiivse arengu puhul tegu lihtsalt õnneliku juhusega. Ärgem unustagem, et 1925. aastal võeti Eestis vastu tolle aja ainulaadne kultuurautonoomia seadus, mis oli õigusteadvuse rahvusvahelisest arengust ligi pool sajandit ees, mille tunnustamiseks kanti see sündmus 1927. aastal ka Juutide Kuldraamatusse. See näitab, et kultuuriliste erinevuste tunnustamisel on Eestis pikaajalised juured, tänu millele kujunes ka taasiseseisvumine rahumeelseks.

Rukkimaarjapäeva müüt

Kui pikaajalised need juured on, sellest annab aimu ka vähetuntud, kuid autentselt dokumenteeritud rukkimaarjapäeva müüt. Vasknarva prohvet Eelija õigeusu kiriku kroonikas on kirja pandud väga vana pärimus, mille kohaselt nägi üks eestlasest karjane Kuremäel suursugust naisterahvast, kes oli ümbritsetud kiirgavast valgusest. Kui karjus mäele lähenes, nägemus kadus, kuid ilmus taas tagasi, kui karjus oma karja juurde läks. See kordus mitmel päeval ja väga paljud inimesed tulid seda vaatama. Kui talupojad mäe otsa ronisid, leidsid nad sealt, kus imeline nägemus oli seisnud, ühe vana männi alt Jumalaema Uinumist kujutava ikooni.

(Jumalaema uinumispäev on rukkimaarjapäev ja sellest ka müüdi nimi.) Talumehed kinkisid ikooni Jaama küla õigeusklikele talupoegadele sõnadega: “Võtke see endale, me ei palveta pühakujude ees, teie aga palvetate.” Õigeusklikud võtsid ilmutatud ikooni tänu ja hardusega vastu ja on seda läbi sõdade ja näljahädade säilitanud tänaseni Eesti ühes pühamas paigas Kuremäel.

Miks viisid karjased ikooni õigeusklikele, kuigi nad oleks võinud selle hävitada kui võõra usu märgi? Ma arvan, et see legend annab tunnistust hästi teadvustatud respektist kultuuriliste erinevuste suhtes Eesti ühiskonnas juba sajandeid tagasi.

Ma arvan, et selles ikooni kinkimise loos on lihtne ja võimas moraal, mis võiks olla aluseks etniliseks ning usuliseks leppimiseks ja rahulikuks kooseksisteerimiseks kõikjal maailmas, kus erineva taustaga inimesed elavad kõrvuti: respekteerige teineteise erinevusi. Mis on püha, see on püha ka siis, kui ta on kultuuriliselt võõras.

Selleks, et seda sõnumit saaks teadvustada maailmale, peab ta olema kõigepealt teadvustatud siin Eestis. Kuidas seda saavutada? Üks võimalus on kasutada haridussüsteemi. Riiklikus õppekavas on väärtuspädevus üks eesmärkidest, mille arendamisele pööratakse tähelepanu kõigis õppeainetes. Väärtuspädevuse arendamise eesmärk on kujundada sotsiaalset identiteeti: suutlikkust mõista ja hinnata iseennast, väärtustada oma kultuuri ja päritolu; aktsepteerida kultuurilisi erinevusi.

Terra Mariana

Võimalusi tuleks otsida ka müüdi enda sidumiseks eesti kultuurilooga. Rukkimaarjapäeva müüt ei ole mingil juhul väike kohalik muistend Kuremäe kandist, millel puuduks tõsisem seos Eesti ajaloo ja identiteediga. Pärimuses mainitakse, et ilmutis oli suursuguse naisterahva kujul, leitud ikoon kujutab jumalaema. Üle 800 aasta tagasi pühitses paavst Innocentius III Eesti- ja Liivimaa alad neitsi Maarjale. Sellest ajast on Eesti tuntud kui Maarjamaa (Terra Mariana). See tähendab, et uskumus Eesti seotusest Jumalaemaga oli varasel keskajal rahvusvahelise levikuga.

Miks on Eesti seda ainulaadset osa oma identiteedist nii vähe rõhutanud? Ometi võiks selle iseärasuse teadvustamine aidata täita kõiki kollektiivse eesmärgi funktsioone.

Kõigepealt aitab see seostada Eestile omase lugupidamise kultuuriliste erinevuste vastu Maarjaga, jumaliku naisalgega. Teadmine, et meile iseloomulik respekt kultuuriliste erisuste suhtes tuleneb Maarjamaa aurast, aitab meil teadvustada seda omadust iseenda juures, selle ideaaliga samastuda ja seeläbi paremaks muutuda. Maarjamaa aura seletab ka, miks kultuuriline respekt ei ole omane mitte üksnes eestlastele, vaid kõigile etnilistele rühmadele, kes Eestisse on elama sattunud. Selline uskumus võib väga vajalikuks osutuda tulevikus, kui Eesti rahvuslik koostis hakkab muutuma senisest mitmekesisemaks.

Teiseks on Maarja tõenäoliselt sobivaim kujund, mille abil võiks eestlaste mõttemaailma seostada püha mõistega. Kuigi jumalaema on oluline sümbol katoliku kirikus, ei tähenda see, et tuleks hakata propageerima katoliiklikku maarjakultust. Ka jõulud on kristlik püha, kuid meie jaoks kindlasti tandemis jaanipäeva paganliku sisuga. Ka Maarja samastub üldise emaliku jumalakujundi, maaemaga. Olen üsna kindel, et Maarjale võiks olla selline kuvand, mis vastaks eestlase uskmatule ja/või poolpaganlikule vaimule ning annaks mingi religioosse pidepunkti, mille puudumine võib olla Eesti kõrge suitsiidsuse üks põhjusi.

Kolmandaks on Maarja kujund seotud ju emaduse ja perekonnaga üldiselt ja aitaks seda väärtustada. Kindlasti ei tuleks seda mõista traditsioonilise peremudeli propageerimisena, pigem tuleks leida võimalusi, kuidas Maarja abil rõhutada emaks olemise pühadust, mille täpsem sisu peaks vastama ühiskonna vajadustele ja võimalustele.

Ühine maailmapilt ja väärtussüsteem kujuneb ja püsib jagatud informatsioonikanalite ja ühtse haridussüsteemi toel juhul, kui need koordineeritult kujundavad grupi ühisteadvust ja väärtussüsteemi. Tänapäeva avatud maailmas on inimene erineva tugevusega rühmade infoväljades, mis sageli esindavad osaliselt erinevaid väärtus-süsteeme ja maailmapilte. Milliseks ühe või teise ühiskonna saatus kujuneb, sõltub sellest, mida selle ühiskonna liikmed enda ja maailma kohta arvavad. Kui nad tunnevad, et on luuserid, siis tõenäoliselt nii neil ühiskonnana ka läheb. Kui nad usuvad, et on head ja tublid, siis aitab see neid selliseks ka muutuda. Käesoleva artikliga püüan lihtsalt tähelepanu juhtida mõnele veidi varjus olnud võimalusele, mis aitaks meil paremaks muutuda.

Martin Ehala, Tallinna pedagoogikaülikooli professor