Sellest, et Tallinn on merelinn, annavad märku vaid sadama poolt ratastel kotte enda järel vedavad turistid. Linlastel aga puudub kesklinnas tore merepromenaad, kus peredega sisukalt aega veeta.

Väga varsti – pisut enam kui kahe aasta pärast saab Tallinnast Euroopa kultuuripealinn. Ja üks meie eesmärke on, et aastaks 2011, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, oleks meil ka korrastatud mereäär, kuhu oleks mõnus jalutama või sportima minna.

Käimas on Tallinna jaoks väga oluline arutelu: mis saab Tallinna avamisest merele? Vastus selgub ilmselt avaliku arutelu käigus, mille aluseks on vastakaid arvamusi esile kutsunud Kalasadama detailplaneering. Osa Kalamaja elanikke on juba avaldanud avalikku rahulolematust pakutud lahenduse suhtes. Projekti arhitekt on oma nägemust kaitsnud, linna avalikku seisukohta pole veel kuulnud. Konstruktiivset ja läbimõeldud lahendust pole sündinud, samuti pole eri osapooled ühe laua taha mahtunud.

Tallinn on olnud merelinn. Ja tahaks, et see sõna Tallinna kohta jälle kehtima hakkaks. Tulevase Kultuurikilomeetriga piirnev Kalasadama ala on üks Tallinna olulisemaid visiitkaarte, sest kujundab püsivalt meie linna nägu.

Kehv planeering

Kalamaja on üks isikupärasemaid piirkondi Tallinnas. See on ainulaadne – Euroopas niisuguseid unikaalseid ja terviklikke ajaloolisi puitasumeid eriti säilinud ei ole. Et aga mitte tervikut lõhkuda, tuleb iga uue hoone lisamisel kaaluda, kuidas see sobitub olemasolevasse konteksti. Praegu käib jutt juba tervest uuest kvartalist – see on kui suust kukkunud hamba asendamine, mis peab sobituma ülejäänud suutäiega.

Hea arhitektuur suudab luua keskkonna, kuhu tahetakse tulla elama, vaba aega veetma ja ettevõtlust arendama. Kalasadama piirkonnast ei tohiks saada uut anonüümset magalat, kus naaber ei tunne naabrit ja avalik ühisruum puudub. Me räägime ikkagi uue elukeskkonna loomisest, mis eeldab kõigi komponentide läbikaalumist, sest seda protsessi saab läbi teha vaid korra.

Praegune detailplaneering on kõike eelnevat silmas pidades üheselt ebarahuldav. Ei maketti, ei selgitusi, ainult faktina esitatud majalahmakad peaaegu otsapidi meres – võtke või jätke. Antud lahendus ei arvesta Kalamaja eripära ning kavandatud Põhjaväil lõikab mere linnast ära, mitte ei ühenda neid kahte loogiliseks tervikuks. Jalakäijate alaks planeeritud Kultuurikilomeetrile ei peaks pääsema vaid pimeda maa-aluse tunneli või kõrge silla kaudu – jalakäijad peaksid linnaruumi kujundajatele olema prioriteetsed, mitte paratamatud.

Kohvikud ja kalaturg

Kogu lahendus vajab põhjalikku läbimõtlemist. Selleks tuleks linnaesindajatel, arendajal ja Kalamaja elanikel koos maha istuda ja kokku leppida, milline antud piirkond peaks olema. SA Tallinn 2011 ulatab siin meeleldi õigusvahemehena abikäe – otsigem parimat lahendust üheskoos!

Välja tuleks kuulutada rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, et teha Kalasadamast tänapäevane, arhitektuurselt läbimõeldud, terviklik ja inimsõbralik ala, kus inimesed sooviksid elada ja töötada.

2011. aastal on Tallinn kogu Euroopa rambivalguses. Mõistlik oleks jätta Pearu ja Andrese vaimus kemplemine ning otsida konstruktiivseid lahendusi, ühisosa. Kõik osapooled ainult võidaksid sellest: arendajal oleks ette näidata rahvusvaheline visiitkaart, linn saaks kaitsta oma kodanike huve ning linnaelanikud saaksid tervikusse sobituva lahenduse, kus jalutada mere ääres, osta turult värsket kala või jälgida kohvikuaknast uhkete ristluslaevade saabumist.

Kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, kui kokkuleppele jõudmata lüüakse plank ette ja kogu piirkonna areng jääb jälle aastateks soiku. Ei maju ega promenaadi, kohvikuid ega jalgrattateid, mitte midagi, ainult järjekordne tühermaa, mis meelitab narkomaane ja soodustab kuritegevust. Kes garanteerib, et järgmine detailplaneering tuleb parem? Niisiis, tuleb leida antud detailplaneeringut aluseks võttes sobiv lahendus, kaasates rahvusvahelist tasandit, et Tallinnast saaks jälle merelinn, nagu ta ikka on olnud. Tallinlased on väsinud ilusa rannapromenaadi ootamisest ja tulevikku lükkamisest.