Korraga küsib keegi: „Kui kindlad saame olla, et need neti teel osalevad inimesed on need, kes nad väidavad end olevat?” Algab arutelu virtuaalse identiteedi üle. Käib Eesti Piraadipartei üldkoosolek.
Selline väike seik minu välitööst Eesti internetiaktivistide seas ilmestab, et kui üldiselt peetakse Eesti noorte poliitilist aktiivsust üsna leigeks, siis internetiaktiivsus on erand. Teemad nagu internetivabadus, nuhkimine ja andmete kogumine, virtuaalne suhtlus ja identiteet on noorte igapäevaeluga tihedalt seotud. Sellepärast pole ime, et ACTA-vastane liikumine suutis 2012. aastal meeleavaldusele, mille Eesti internetikogukond Vabaduse väljakul korraldas, mobiliseerida Eesti kohta tohutu palju, ligi 3000 inimest. 

Piraadiparteis ja Eesti internetikogukonnas kokku – mida mõlemat ma uurisin – on 140 liiget. Enamik neist on noored mehed, kes tunnevad end töö või hobide kaudu IT-maailmas koduselt, ehk rahvakeeli „patsiga poisid”. 

Hoolimata sellest, et paljud kuuluvad korraga mõlemasse organisatsiooni, on aktivistide vaated sageli vastuolulised. Kuni selleni, et neti- ja pärissuhtluses jõutakse rünnakute ja solvanguteni.
Tundub, et tülide taga on vastuolulised arusaamad sellest, mis on poliitika. Need tülid peegeldavad aga ühtlasi ka praegu teadlaste seas käivat debatti, kas ja kuidas on omavahel seotud netiaktiivsus ja „päris” aktiivsus.

Kaks vaadet netiaktivismile

Internetiaktiivsust võib mõista kahte moodi. Enamik näeb internetis suhtlusvahendit mobiliseerimaks uusi liikmeid, raha või allkirju. Nende hulka kuuluvad nii Tuhala nõiakaevu toetajad, ISIS-e pühasõdalased kui ka väliseestlane Kalle Lasn, kelle saadetud hashtag’ist sai alguse Occupy liikumine. 

Mind uurijana huvitas aga internetiaktivistide see osa, kelle jaoks on olulised interneti toimimisega ja seal toimuvaga seotud seadused ja regulatsioonid – võrguneutraalsus, autoriõigused, andmekaitse – või kes peavad internetikorraldust lausa ühiskonnakorralduse peegliks. Kuulsaimad seda tüüpi aktivistide näited maailmast on ilmselt Edward Snowden ja Rootsi Piraadipartei, kellel on kaks saadikut Euroopa Parlamendis. 

Ka Eesti organisatsioonid on muu maailmaga sidemeid loonud. Internetikogukond on rahvusvahelise internetikogukonna liige, Piraadipartei lävib tihedalt rahvusvaheliste piraatidega Rootsis, Saksamaal ja Tšehhis. Nemad importisid mõni aasta tagasi Eestisse esinema ka esimese Piraadipartei asutaja, nüüdse visionääri ja poliitiku Rick Falkvinge’i. (Tema nimi on samuti pseudonüüm. Kunagise „paksu itinohiku”, nagu ta ennast ise nimetas, jaoks ei olnud sünninimi Dick Augustsson piisavalt lahe, sellepärast vahetas ta selle Kotkatiiva vastu.)

Internet kui värbamiskanal

Esimese suuna jaoks on olulisim küsimus, kui edukas on internet päriselus aktiivsuse tekitajana ehk mobiliseerimiskanalina.

See on vastuoluline küsimus, sest tavakõnepruugis räägitakse internetist ja vilkuvatest ekraanidest pigem kui passiivsuse tootjatest. Teisalt loodeti Occupy-meeleavalduste ja araabia kevade ajal, et internet on imevahend, mis võimaldab ja toodab massilise osaluse kaudu seninägemata vabadust, võrdsust ja vendlust. See lootus on nüüdseks vist läbi kukkunud ja netti kasutavad hoopis islamiterroristid, kes nutitelefonidega oma jõledate tapatööde jäädvustusi levitavad ja Twitteri kaudu toetajaid püüavad. 

Neti ja päriselu vahelise seose alla kuulub ka e-hääletamine. Viimaste valimiste statistika põhjal said peale Reformierakonna rohkem hääli EKRE ja Vabaerakond. Siin võib näha mõningast seost interneti kasutamise ja poliitilise aktiivsuse vahel.

Internetiuurijad pole ühel nõul, kui edukalt sotsiaalmeedia ja üldse internet inimesi päriselus mobiliseerib. Mõned arvavad, et aktivistide asemel toodab internet hoopis nn slack’tiviste ehk neid, kelle aktiivsus piirdubki klikkimisega. Klikk – ja osalen. Klikk – ja pooldan. Tegelikult istun hämaras toas ja ei tee midagi. 

Sotsiaalvõrgustiku uurijad on üritanud seda mõõta, uurides kasutajate aktiivsust ja sellest tekkivat heaolutunnet. On leitud, et FB seina ketramine (scroll’imine) tekitab ainult masendust, kadedust ja üksindust, samal ajal kui postitamine ja like’imine toodab heaolutunnet ja uusi kontakte. Sellest on järeldatud, et inimene peab juba enne mingil moel aktiivne olema, selleks et see jätkuks ka virtuaalselt, ja vastupidi. 

Hoolimata lahknevatest arvamustest neti kaudu mobiliseerimise edukuse kohta algatas USA valitsus sel talvel omalt poolt ISIS-e vastase sotsiaalmeedia kampaania.

Subaktivism

Tavapilgu eest rohkem varjatud on aktivistid, kes soovivad mõjutada internetiga seotud seadustikku. Nende puhul on aga põhjust vaadelda aktivismi ennast, sest internetiga seotud teemades on piir sõnumi/meediumi ja suhtlusele/praktikale suunatud tegevuste vahel hägune. 

Näiteks internetipiraatlus, foorumiarutelud ja püüd oma kirjavahetust jälgimise eest krüpteerimisega kaitsta ei puuduta ainult inimest ennast, vaid on lahutamatult seotud internetiregulatsiooniga. Niisiis on sellise tegevusega seotud ka eetilised või poliitilised väited või nõudmised (isegi kui need on artikuleerimata): „Nii on õige ja riik/seadused peaksid seda lubama!”

Just nende tegevuste kaudu võibki näha eelmainitud tihedat sidet igapäevase internetitegevuse ja poliitilise aktiivsuse vahel. Sellise piiripealse igapäevapraktikate ja -vaidluste sfääri jaoks võttis netiuurija Maria Bakardjieva kasutusele termini subaktivism. 

Bakardjieva sõnul on üks subaktivismi mõiste kujunemise poliitfilosoofilisi taustu feminism. Naiste enesetunnetust ja emantsipeerumist, mis on sügavalt isiklik ja kaldub pigem psühholoogia valdkonda, peetakse siiski ühiskonnakorraldusega olulisel määral seotuks. Ehk nagu on kirjutanud kuulus feminist Carol Hanisch: „Personaalne on poliitiline.”

Kuidas muutub personaalne poliitiliseks... internetis?

Kuid kui seosed igapäevase krüpteerimise, arutamise, failide jagamise ja ühiskonnakorralduse vahel muutuvad aktivistide jaoks nähtavaks, võib järgmine soov olla rakendada internetimudeleid ja -võimalusi ühiskonnas laiemalt. Ja aktivist ongi sündinud!

Aktivismile ongi iseloomulik pürgida tavapärastest institutsioonidest (nagu valimised) mööda – läbirääkimiste või muude mõjuvahenditega. Ühtaegu võivad netiga seotud teemad olla väga tundlikud ja vastuolulised, näiteks internetipiraatluse küsimus. On see vargus või kultuurijagamine? Karmim näide on Eesti internetiaktiviste lõhestanud Meelis Kaldalu juhtum. Ehkki enamik arvas, et „e-valimiste arvuti Delfisse viimine” oli rumal pätitemp, oli ka neid, kes nägid selles isiklikest veendumustest lähtuvat aktiivsust.

Mis on poliitika?

Kuid küsides, kas, kuidas ja mida on võimalik kollektiivse püüdluse eesmärgiks muuta (ehk tuua subaktivismist subpoliitikasse), esitame tahtmatult küsimuse selle kohta, mida me üldse peame poliitikaks. Minu uuringu ajal tundus, et just see küsimus lööb meie netiaktivistide seltskonna vahele kiilu.

On selge, et internetiga tegelejatel ja aktivistidel on sellest valdkonnast suuremad teadmised kui tavainimestel. Seega käsitleks esimene vaatenurk poliitikat kui sfääri, kus tuleb toimida vastavalt tehnoloogilistele teadmistele ja oskustele. Kuidas üks või teine tehnoloogia toimib, et kasutada parimaid võimalikke lahendusi (näiteks internetiturvalisuses), või kuidas hoiduda raiskavast rumalusest (näiteks võimaldades vabavara kasutada). 

Probleemiks võib saada see, et teadmistel ja ekspertiisil põhinemise korral muutub osalus suhteliselt tähtsusetuks. Pealegi võib teadmine hõlmata ka seda, kuidas kaasata masse PR-tehnikatega. Inimese igapäevategevusega seotud ideoloogia on siis teisejärguline. Veelgi enam, ideoloogiad tuleks poliitikast kõrvale heita, sest neile keskendumine moonutab võimalust jõuda lähemale ratsionaalselt pädevale ühishüvele. 

Või on poliitikas siiski esiplaanil poliitiliste otsuste legitiimsus ehk see, kuivõrd nad haakuvad meie igapäevategevuste ja -arusaamadega? Moonutuste ehk ebaõige poliitika aluseks on sellisel juhul sundus, liiga vähene kodanike kaasamine ja igapäeva-arusaamade selgitamiseks-levitamiseks võimaluste pakkumine. Selline vaade on Ida-Euroopas ajaloolise tausta tõttu üldlevinud. Nõukogude Liidu aladel alguse saanud kodanikuaktiivsus rõhutas tihti just oma apoliitilist või isegi antipoliitilist hoiakut. Uudsetest teemadest aga sobib selle mõttesuuna näiteks ülaltoodud internetiaktivisti unistus „valg- ehk vedelast demokraatiast” (delegative/liquid democracy) interneti kaudu. 

Seal, kus seda on rakendatud (näiteks Saksa piraatide eestvedamisel), on probleemiks saanud tõsiasi, et kõik inimesed ei ole aktivistid ja enamikku ei huvita avalikud küsimused ka siis, kui see tehakse neile sama lihtsaks kui Delfi uudiste kommenteerimine.

Niisiis võivad mõlema äärmuse – nii tehnokraatliku kui ka osaluse – täielikul rakendamisel olla üsna kaheldavad või ebameeldivad tulemused. Parim lahendus tundub pigem olevat kuldne kesktee. Mis puudutab netiaktiviste, siis seda, kas mõlemad äärmused kohtuvad ka ühe aktivisti isikus, näitab tulevik. Loodetavasti on Eesti esimene IT-minister just selline patsiga poiss või tüdruk.

Artikkel ilmus 24. aprillil Eesti Päevalehe vahel ajakirjas "Möte".