Naine, päästa riik ja siis me kuulame sind!
Kui ma seda lapsena vaatasin, jõudis minuni sõnum, et ka tüdrukud on nii kihvtid, julged ja saavad kõige hakkama!
Nüüd, mõned kuud tagasi seda multifilmi uuesti vaadates, märkasin hoopis midagi muud.
Sa päästad praktiliselt ihuüksinda kogu oma rügemendi hunnide armee käest ja oma kapteni kindlast surmasuust. Kuna sa oled naine, siis visatakse sind igavese tänu asemel klannist välja ja jäetakse lumistesse mägedesse sõjahaavadega üksi surnuks külmuma. Sulle avaldatakse alles siis austust, kui sa oled terve Hiina ära päästnud. Terve Hiina riigi! Naisena peab end nii palju rohkem tõestama enne, kui sinu töövilju päriselt märgatakse.
Elasin hiljuti Gruusias väikeses külas, kus märkasin tihtipeale ebaõiglust, millega seal naisi koheldi. Üldiselt demonstreerisid mehed oma üleolekut naistest kogu aeg ja iga liigutusega.
Kodus ei ole naine võrdväärse abikaasa, vaid teenija rollis. Gruusia tüüpilises peres käib mees tööl ja naine hoiab kodu korras, valmistab süüa ning hoolitseb laste eest.
Kui peres on nii kokku lepitud mistahes kaalutlustel, siis palun väga! Küll aga Gruusias ei ole see ühiselt abikaasaga tehtud otsus, vaid tugevalt patriarhaalse ühiskonna norm, kus naisel sõnaõigust ei ole.
Teinekord juhtus nii, et mees ei käinud isegi mitte tööl, vaid mängis päevad läbi veini limpsides hasartmänge ja Candy Crush’i. Seetõttu oli lisaks kodustele toimetustele naise kanda ka sissetuleku eest hoolitsemine (mis kohe maha mängitakse).
Nii mõnigi kord väljendub mehe dominantsus perevägivallas. Gruusia üleriigilises uurimuses selgus, et iga kolmas naine on olnud koduvägivalla ohver, seejuures igal 11-l on see väljendunud füüsiliselt.
Teadsin ka ise mitmeid sealse koduküla mehi, kes oma naisi peksid. Taolise õhtuse hobi tõttu ei kasutanud ma ühe sealse taksojuhi teenuseid mitte kunagi.
Kõige kurvemaks tegev fakt on aga see, et 78% naistest arvavad, et koduvägivallast ei peaks avalikult rääkima, kuna see on privaatne probleem.
Naiste alavääristamine ei jää vaid koduseinte vahele. Üks minu tuttav, ehtsa modelli välimusega noor grusiinlanna andis kohe esimesel päeval pärast meditsiiniasutuses hooldajana tööle asumist lahkumisavalduse sisse, sest meessoost kolleegid ahistasid teda. Kahemõttelised märkused ja naljad, natukene liiga julged puudutused ning sekka arstidele kohvi ja söögi serveerimine, mis ilmselgelt hooldaja töökohustuste hulka ei käi.
Naiste kommet meeskolleege teenindada märkasin ma pea igas asutuses, millega kokku puutusin.
Noored naised lükatakse perekonna survel varakult abikaasa (loe: teenindaja) rolli. Üks mu teine grusiinist sõbranna pidi Rootsis haridust omandades sealsetele poissõbra-kandidaatidele tihti seletama, et ta tuleb sellisest kultuuriruumist, kus "lihtsalt käimist“ ei tunta.
Mõnigi kord tundis ta piinlikkust, kui nägi segaduses noormehe nägu, kui seletas talle, et kuu aja pärast ootaksid tüdruku vanemad talt tütrele abieluettepanekut.
Gruusias on noori, hakkamist täis naisi, kes soovivad olla iseseisvad ja vabad, saada head haridust ja ise raha teenida, ise endale korterit osta.
Naised tahavad end tunda turvaliselt ja võrdväärselt nii töökeskkonnas kui ka koduseinte vahel. Kuid mis hinnaga ja mis vaevaga? Kas naine peab tõesti päästma terve Hiina riigi enne kui teda võrdväärsena ja respektiga koheldaks?
Gruusia on soolise võrdõiguslikkuse edetabelis (2016) 144st riigist 90ndal kohal. Et Gruusia mu käest liiga palju materdada ei saaks, siis toon ära, et Eesti on samas tabelis 22. kohal. Gruusiaga võrreldes üpris hea, kuid siiski mitte esikümnes, kuhu on jõudnud enamik meie Põhjamaade naabreid.
Kristiina oli kolm kuud Gruusias maaturismi arendamas, tehes seda GLEN programmi kaudu vabatahtlikuna.
