Poliitikute elukutse õhtumaade poliitkultuuriruumis on keeruline ja eeldab või sunnib mimikri kasutamist. Sellepärast on keeruline vastata, kas nende reaktsioon riigireformile on tõesti siiras. Usutavasti selgub tõde lähikuudel, kui nad on sisuliselt tutvunud kontseptsiooniga ja avalikustavad erakondade valimisplatvormid.

Kas poliitikutega suheldes on selgunud, mis riigireformist on kõigile oluline ja mis võib ka õnnestuda? Milliste teemade juures on näha, et see kindlasti ei lähe läbi?

Eravestlustes on kõik neist üles näidanud ettevaatlikku optimismi, eriti selles osas, mis puudutab ühtse valitsusasutuse moodustamist.

Hetkel paistab nii: opositsiooni esindajad nendivad, et koalitsioon ja valitsus rullib neist üle, samas parlamentäärid ja ka valitsuse liikmed kurdavad, et ametnikud kipuvad riiki juhtima. Ametnikud aga kaebavad selgete ja loogiliste juhiste puudumist. Täheldatav on läbiv deja vu tunne, sest tegelikult polegi ju riigireformi kontseptsioon midagi ultrarevolutsioonilist, vaid aastaid ka poliitikute seas ringelnud ideede sünteesitud ja koondatud materjal.

Sümpaatiaga suhtutakse ka riigikogu liikmete arvu vähendamisse ja riigikogu töö ümberkorraldamisse.

Erinevat arusaama on väljendatud ehk vaid detailides, märgiline on olnud arvamus, et materjal võinuks olla isegi radikaalsem.

Mis on teie enda jaoks kõige olulisem punkt, mille õnnestumist ootate, sest see on Eestile oluline?

Pole sellist kõige olulisemat. On tähtis, et järgmine Riigikogu võtaks menetlusesse riigireformi tervikpaketi kohandades, parandades ja muutes seda selliseks, nagu neile tundub olevat vastuvõetav. Vaid jumal - kui ta olemas on! - teab, missugune oleks kõige õigem, õiglasem ja rahvuskultuuri säilitavaim riigireform Eesti jaoks.

Loomulikult saab ja peabki parlament meieettepanekuid sättima parimal viisil sellisteks, et tulemus oleks rahvale võimalikest parim. Tõenäoliselt poliitikud mõistavad, et seda riigireformimise džinni nad enam tagasi pudelisse meelitada ei saa, sest häid vaimusid ei huvita maksusoodustused, pensionilisa, tasuta pediküür ega odav elamispind.

Kui tõsine on Eestis võimetus tulevikku vaadata? Mis aastale või aastatele me peaks täna mõtlema?

Ei oska sellele küsimusele hästi vastata. MTA andmete järgi maksid 2017. aastal umbes 94% kõigist maksudest ettevõtted, kus töötas 67 % erasektoris töötajatest. Siit tõdemus, et vaid napp neljandik rahvast peab (94% ulatuses) üleval kogu riiki. Umbes nelikümmend aastat tagasi oli mitmetes Hiina piirkondades probleemiks inimeste alatoitlus, kui mitte öelda nälg. Paarkümmend aastat tagasi suhtusime hiinamaa kaupadesse ettevaatliku muigega.

Täna vaatame juba aukartusega nende tehnoloogilisi vidinaid, mõni päev tagasi oli uudistes võimalik näha hiinlaste tehisinktelektist TV uudisteankruid. Meie võimetus või võimekus tulevikku vaadata on aheldatud kogu hääbuva õhtumaade kultuuri sellelaadse võimekusega. Teadaolevalt on ajaloos ikka juhtunud nii, et heaolu kupli all vohava populismi ja tabude küüsi langenud eneseimetlevad inimkooslused on saanud hukka. Jama võib tulla arvatumast varem, sest tehnoloogia ülikiire areng võimaldab poliitikutel peatselt jõuda konkreetse valijateni isikustatud populistliku lubaduse-selgitusega.

Populism ja enesepettus on vist aga stagnatsiooni ema. Ka Rooma impeeriumis inimesed elasid mingil perioodil enne hukku umbes kaks-kolm põlvkonda sõdadeta (riigi piiride sees), heaoluühiskonnas, kus kodanikud olid toidetud, joodetud ja lõbustatud.

Usuti, et nii see jääb, meiega ei saa midagi juhtuda. Barbarid aga arvasid teisiti.

Milline Eesti erakond suudab kõige kaugemale vaadata?

See kõik selgub pärast valimisplatvormide avalikustamist. Ettevaatusest ei soovi teha ennatlikke järeldusi. Täna tuleb entusiastlikult loota, et kaugele suudavad vaadata kõik järgmise Riigikogu erakonnad. Unistada võiks, et neile, kes ei mõista tuleviku väljakutseid ei saa osaks eriti suurt valijate poolehoidu. Kuigi jah, valijate enamust meelitavad asjad, mida lubatakse kohe, isegi kui on teada, et kõiki täita ei ole võimalik.