Nii nagu sotsiaalsete või usuvähemuste tagakiusamise määr näitab riigis demokraatia taset, näitab loomade õiguste käsitlemine ühiskonna moraalset küpsust. See, kuidas paljastatud informatsiooni põhjal edasi käitutakse, osutab sellele, kas rahva üldine empaatiavõime on veel lapsekingades või saab vanast ajast juurdunud arusaamad põllumajandusest, ja selle mõjust loomadele ning inimestele, uuesti puhtalt läbi arutada.

Just avalik arutelu, millel on pädevad järeldused, sealt tulenevalt ka võimalikud lahendused ja nende rakendamisvõimalus, on see, milleni sellest aktsioonist tuleb minna.

Ideaalselt võiks asi minna sedasi, et need kaheksa farmi, mida filmiti, kontrollitakse esimesena korralikult üle. Määratakse trahvid ning tingimused, mida need seakasvandused peavad täitma või nende tegevus keelustatakse.

Edasi algatatakse ettevõtmine, mis aeglaselt, kuid metoodiliselt kontrollib kõiki seafarme, sealjuures kontrollidest ette teatamata. Neid kontrolle peab tegema edaspidi tihedamini, regulaarselt, kuid ebaühtlaste intervallidega. Ka aktivistid võiksid teha korduvvisiite, kui see neil vähegi võimalik on.

Stereotüüpse paranoilise eestlasena usun ma, et suure tõenäosusega kihab põllumajanduses korruptsioon, mille tõttu peaks kontrollide seas olema ka võimalusel mõni inimene Eesti Loomakaitse Seltsist või mõni muu, kes vaataks asja ausa pilguga ning seeläbi vähendaks korruptsioonivõimalust.

Samal ajal tuleb meedias vähemalt sama kõnekas diskussioon kui Soomes. Probleemile lähenetakse mitmest aspektist korraga. Diskuteerima – mitte demagoogiliselt väitlema! – tulevad eetikud, zooloogid, geenitehnoloogid, majandusteadlased, farmide omanikud ja juristid, kelle abil oleks võimalik hakata rääkima lahendustest.

Tahaks näha tervet mõistust tegutsemas

Mis puudutab loomade huve, siis see on teema, mille üle arutades kipub olema palju lahmimist, ideoloogilisi põhjendusi, liigset emotsionaalsust ja demagoogiat. Just selletõttu on oluline, et võimalikult erinevate eluvaldkondade eksperdid kohtuksid ja vaataksid, kas midagi annab teha.

Pärast võimalike alternatiivide kaalumist ning lahenduse leidmist astutakse samme selle suunas, et midagi muuta. Olgu see siis seakasvanduse vähendamine, töötajate ümber õpetamine, rakutasandil liha kasvatamine või midagi sellist, mille peale ma ei oskaks kunagi tulla.

Minu hirm on aga see, et meedias teema sumbub paari arvamusartikli, vihase loomakasvataja sõimu ja aktivistide enda alusetu kaitsmisega millegi ees, milleks neil oli loomaõiguslastena moraalne kohustus. Kontrolle lepitakse ikka kokku, susserdatakse, koperdatakse või neid ei tehta üldse; et süüdlased kükitavad vaikselt kodus ja ootavad millal see jube „pseudoprobleem“ oma aja ära elab.

Aktivistide ja loomakaitsjate hääl ei kõla ning tekib jälle olukord, kus midagi olulist mõne nädalaga pea kõvakettalt imeväel kustutatud on.

See, et Eestis aktivistid tegid midagi pretsedenditut ja langetasid seakasvatuse eesriide, väärib arutelu. Ma tahan näha ühiskonda, mis reageerib sellele, kui midagi on silmnähtavalt halvasti.

Ma tahan näha, et see terve mõistus, mille üle siin maal nii uhked ollakse, läheks peale sellist paljastust käiku ja ma tahan rõhutada veel kord Kristina Meringu mõtet, et inimesel on õigus teada mida ta tarbib, mis on selle tegelik hind ning kas see kõik on seda väärt.