Öömajalised kevadeootuse maal
Läbi Kärdla, Rapla, Rakke ja Vasknarva jookseb 59. põhjalaiuskraad. Selle juurde jäävad ka Stockholm ja Oslo. Lääne-Venemaal on 59. laiuskraadil veel asustust ja elu, aga mida ida poole, seda hõredamalt. Hiiglaslikud inimtühjad alad, metsatundra. Kirovi vangla ja Magadani kullakaevandused asuvad just sellel laiusel. Ameerikas jäävad 59. paralleelile Hudsoni laht, eskimo autonoomne territoorium Nunavut ja Alaska lõunatipp... New York asub 41 kraadi põhjalaiust, veidi põhja pool Lissabonist ja veidi lõuna pool Tashkendist.
Ainult tänu soojale Golfi hoovusele on inimtsivilisatsioon saanud siin Skandinaavia-nurgas sedavõrd kanda kinnitada. Aga Golfi hoovus ei venita talvist päeva pikemaks, päike jääb kurvalt metsalatvade kohale, kui teda läbi hallide pilvede (mis ongi see soojendav tekk) üldse paista on. Enamasti ei ole.
Aga nüüd, täna, on juba veebruari lõpp ja valgus hakkab tagasi tulema. Otsekohe läheb talvepimedus meelest nagu mingi ebatõenäoline muinasjutt. Talve Eesti ja suve Eesti on nagu kaks ise maad, mis teineteist ei tunne ega mäleta. Üks on nii valge ja teine on nii pime. Nende vahele jääb väga pikk ootus. Mulle tundub, et see kurnav kevadeootus ongi üks Eestis elamise kõige ürgsem ja sügavam kogemus. Selle ootuse täitumisest annab märku üks kindel lõhn: märtsi-aprilliõhtune maa, mida päeval päike on soojendanud ja mis pärast loojangut kergelt külmetama on hakanud, nii et hommikuks on loikudel klirisev jää. See lõhn tekitab rõõmu- ja võidujoovastust: ma olen talve üle elanud, ma olen elus!
Ei usu, et poest ostetud lõunamaa puuviljad ja aurinkomatkat (talvistele lõunamaareisidele pole veel eesti keeles tabavat sõnagi) selles midagi niipea muudaksid. Vähemalt minule jääb Eesti ikka kevadeootamise maaks. Tõsi, ma pole ka kunagi aurinkomatkalla käinud. Pole nagu osanud. Mingi asi nagu sunniks siin pimedas ootama ja valvama, justkui oleks nii, et kui ei oota ja valva, siis kevad ei tulegi.
Carl Gustav Jung jutustab oma kohtumisest ühe Kesk-Ameerika põlishõimuga, kes uskusid, et ainult tänu nende rituaalidele tõuseb päike igal hommikul uuesti. See usk andis neile suure eneseväärikuse. Meie, kirjaoskajad põhjamaalased, oleme muidugi ammu unustanud oma kunagise müütilise maailmapildi ega usu mingisse kosmilisse missiooni. Kuid miski ei unune päriselt ja võib-olla elabki kuskil meie peidetud lapsehinges ikka veel edasi veendumus, et kevad, valgus ja soojus tulevad ainult sellepärast tagasi, et meie neid nii hardalt ja visalt ootame. Nagu kirjutab Aleksander Suuman oma luuletuses "Meil siin Hüperboreas": Siis Päikese ümber/ laskume põlvile./ Puhume ta hõõgvele,/ tõstame taevavõlvile.
Kuigi ka näiteks Prantsusmaal on talv ja kevade tulek rõõmustab inimesi, pole kevadeootus prantsuse luules mingi tähtis teema, sel pole ligilähedaseltki seda tähendust, mis meil. Hoopis aastakümneid võõrsil elanud eesti kirjanik Ilmar Jaks kirjutas mulle kord Prantsusmaalt Bretagne ist, umbes nii, et ka vanas eas, kui väga palju asju enam nii imelised ja huvitavad ei tundu, on kevade tulek ikka imeline ja huvitav. Sellest ei tüdi kunagi. Ma usun küll, et see oli ikka see lapsepõlvest meelde jäänud Eesti kevad, mille tulemist ta seal Bretagne is nägi.
Võõrsil saab muidugi kõige paremini aru, mis on kodumaa ja mida ta tähendab. Minu kõige teravam eesti-aisting pärineb Pariisi metroost. Ma ei mäleta, mis aastaaeg see oli või mis päevaaeg, sest suurlinna metroos pole neil eriti vahet. Mul oli kaasas Juhan Viidingu äsja ilmunud luulekogu "Osa". Pidin selle viima Vahur Linnustele, kes mulle samuti kord öömaja oli pakkunud: kui saabusin 1991. aasta talvel esimest korda Pariisi, ilma üheainsa santiimita taskus. Nõukogude toll oli nimelt Leningradis kõik raha ära võtnud ja jätnud mulle ainsaks varanduseks eesti kirjanduse tõlkija Antoine Chalvini antud telefonikaardi ja Vahur Linnuste numbri. Aga need varandused osutusid hindamatuks, sest ma sain öömaja ja süüa.
Nojah, igatahes see, kui ma Viidingu "Osa" näpus, metroos Linnuste poole sõitsin, oli aasta-paar hiljem. Tegin raamatu lahti ja lugesin paari rida. Siis tuli äkki pähe, et kõigi nende inimeste hulgas minu ümber, kogu selles rahvaste virr-varris pole tõenäoliselt kedagi, kes võiks sellest raamatust neid ridu lugeda ja neist rõõmu tunda. Ainult mina üksi. Sellise salavaranduse omamine tegi mu uhkeks ja õnnelikuks.
Ma ei tea, mis väärtus on kogemustel. Vahel tundub, et neil pole üldse mingit väärtust, vahel jälle tundub, et muud väärtuslikku polegi. 59. põhjalaiusel, nagu nägime, ei ela just palju inimesi. Nii et palju pole ka neid, kes jagavad meiega kogemust kevade tulemisest üle lume ja jää. Veel vähem on neid, kelle hinges paneb kevad laulma mõne eesti luuletaja värsirea. Ja minu meelest on kõige ilusam asi see, kui need vähesed seda ühist kogemust jagavad inimesed üksteisele öömaja annavad, olgu siin või Siberis või Pariisis või kus tahes maailma otsas. Kes teaks veel paremini kui meie siin pikkade talveööde ja nii visalt tuleva kevade maal, mis tähendus on öömajal ja leivapalukesel.
