Eesti Päevaleht heidab terviseministrile ette, et alkoholipoliitika on läbikukkunud. Kas on? Millele toetudes saab seda täna väita?

Alkoholipoliitika eesmärk on alkoholi liigtarbimisega kaasnevate kahjude vähendamine. Ja alkoholi liigtarbimine on suur probleem. Arvud kõnelevad selles osas selget keelt. Aastal 2015 olid arvud sellised - 42% liikluses hukkunutest oli alkoholijoobes, 55% tuleõnnetustes hukkunutest oli alkoholijoobes, 42% uppunutest oli alkoholijoobes, 22% kukkumise tagajärjel hukkunutest oli alkoholijoobes, 32% enesetapu tagajärjel hukkunutest oli alkoholijoobes. Eesti on alkoholisurmade osas maailma absoluutses tipus, nagu teatab worldlifeexpectancy.com. Lisaks veel majanduskahjud...

Eile kirjutas aasta arst Karmen Joller Lätis aktsiisipoliitika vastu protesteerinutele: kasvage suureks, inimesed! Vastuseks kirjutati, et “alkoholi hinda tõstes ei hakka pereisa vähem jooma, vaid lapsed vähem sööma. See on fakt.” Ja veel: “Euroopa kultuuriruumis, kus taunime küla- või klannivanemate poolt paika pandud abielusid, on alkohol paaride moodustumisel kriitilise tähtsusega. Ka meil on tõenäoliselt lähiaastatel näha alkoholi langusega kaasnevat paaride moodustumise langust ja vastavat mõju iibele.”

Eesti probleem ei ole mitte Jevgeni Ossinovski, vaid see, kui paljusid elusid hävitab ja peresid lõhub alkohol... Ja see, et seda sama hävingut peetakse paratamatuks elu osaks.

Juhtkiri väidab, et väikepoed suletakse. Väikepoodnikud on aga öelnud, et see protsess algas mitmed head aastad tagasi ja on seotud väheneva, kuid mobiilse elanikkonna ja suurte kaubanduskeskustega. Juhtkiri väidab, et töökohad kaovad. Töökohtade koondamisest on teatanud vaid A. le Coq, kes samas väidab, et tootmine pole kahanenud. Ehk on tegemist automatiseerimisega?

Erakonna reiting on olnud languses ja see on kindlasti olnud seotud alkoholipoliitikaga. Minu hinnangul ositi seetõttu, et teema on olnud sisult ja mahult ebaproportsionaalse kajastusega. Vähe on räägitud eesmärkidest ja faktidest, palju aga hirmutatud emotsionaalselt laetud arvamustega.
Vahel tundub, et alkoholiaktsiisi tõus on meie riigi kõige olulisem küsimus.

Alkoholipoliitika esialgsed tulemused on tegelikult olnud üsna positiivsed. Esialgsetel andmetel oli eelmisel aastal umbes 50 alkoholisurma vähem. Eelmisel aastal vähenes viiendiku võrra alkoholijoobes kuritegude toimepanemine. Täpsed arvud 2017. aasta osas tulevad maikuus ja siis saab hinnata konkreetse poliitika edukust. Aga alkoholipoliitika eesmärk on liigtarbimise vähenemine, mistõttu edukuse kriteerium saabki olla vaid see.

Alkoholiaktsiisi laekus tõesti piirkaubanduse tõttu varumist arvestamata 2017. aastal prognoositust 23 miljonit eurot vähem, kokku laekus seda siiski 197 miljonit. Ning jaanuaris laekus alkoholiaktsiisi 4 miljonit prognoositust enam. Aga aktsiisi prognoosimine ei ole tegelikult terviseministri töö. Terviseminister peab leidma viisi, et tuua muutus enesehävituslikku alkoholitarbimisse. Aga kui Eesti Päevaleht leiab, et 23 miljonit eurot on piisavalt suur prognoosiviga, siis selle eest tuleb nõuda selget vastust rahandusminister Toomas Tõnistelt.

Seni kuni mais jõuavad meieni teadmispõhised andmed, räägiks ehk sotside veetud meetmetest, mis on laste vaesust oluliselt vähendanud? Või kaua lubatud õpetajate palkade tõusust? Või huvihariduse kättesaadavamaks muutumisest? Või paranevast siseturvalisusest, sest kohalikke konstaableid palgatakse juurde? Või sellest, et kolmveerandil meie inimestest jääb tänu tulumaksumiinimumi tõusule veidi enam raha kätte.

Ja veel - erakonna esimeest valivad ja vahetavad erakonna liikmed. Seega sarnast inimlähedast maailmavaadet jagavad inimesed on lahkesti oodatud erakonnaga ühinema.