Parim ravim liiklusummikute vastu leiutati Jakartas: sõitma peab kolm ühes

Ei ole vist midagi koormavamat ja rohkem vihale ajavat kui liiklusummikud. Tihkelt autosid täis pakitud liikluses passimine raiskab aega. Paigal seisvate sõidukite heitgaasid kahjustavad keskkonda ja inimeste tervist. See on tõsine vastukaal linnastumise plussidele – linnades on rohkem võimalusi, töötajad on töökohtadele lähemal, kunstile ja kultuurile on kasvulava.

Paljudki linnad on püüdnud ummikuid vähendada, muutes rooli taga istumise kallimaks. Näiteks Londonis kehtib 2003. aastast ummikumaks. Singapur soovib ummikumaksu paremaks haldamiseks kasutusele võtta GPS-tehnoloogia.

Ent seesugust maksustamist on raskem ellu viia vaesemates riikides, kus tihtilugu on vajaka nii tehnoloogilisest võimekusest kui ka taristust. Seal on liikluse piiramiseks kasutusel lihtsamad abinõud. Näiteks India pealinnas Delhis katsetati sõitude vähendamist registreerimisnumbri alusel: autoga saab sõita vaid kindlatel päevadel, sõltuvalt sellest, kas numbrimärgil on paaris- või paaritu arv. Ent sellisel lähenemisel oli vaid väike mõju. Paljud autojuhid lihtsalt vilistasid uuele reeglile. Vanade numbrimärkidega hakati äritsema ja autojuhtidel tekkis võimalus soetada endale nii paaris kui ka paaritu arvuga numbrimärk, et sõita saaks kõigil päevadel.

Jakarta – maailma ummikute pealinn

Paremini läks Jakartas, mis pole mitte ainult Indoneesia, vaid ka maailma ummikute pealinn. 1990-ndate algusest saadik on sealne linnavalitsus püüdnud vähendada ummikuid reegliga, mis piirab kesklinnas tipptundidel sõitmist: et kesklinna siseneda, peab autos olema üle kolme reisija. Peaaegu kõik kohalikud jälestasid seda nn kolm-ühes-poliitikat. Tihti heideti ette, et see tekitab ebamugavusi ega vähenda teel veedetud aega.

Tekkis lausa omaette elukutseliste autoreisijate äri. Kesklinna sisenevatel teedel ootasid inimesed, kes umbes ühe dollari eest olid nõus autojuhile seltsiks olema, et sõiduki täituvus vastaks nõuetele. Üksikul autojuhil oli peale enda vaja veel kahte inimest, seega lapsega ema oli suurepärane kaassõitja. See palagan andis kolm-ühes-seaduse oponentidele lisaargumendi: auto ühiskasutus oli tihti tegelikult reeglist möödahiilimine. 2016. aasta märtsis seaduses tühistati.

Teadlastele andis see ideaalse võimaluse mõõta Jakarta autoseaduse mõju. Enne ja pärast seaduse tühistamist reaalajas Google Mapsi kogunenud liiklusinfot võrreldes sai mõõta liiklusvoo muutust. Tulemus oli jahmatav. Ehkki autojuhid ja hiljem ka kohalik omavalitsus pidasid seadust mõttetuks, näitasid andmed, et auto täituvuse põhine liikumispiirang toimis tegelikult väga hästi.

Pärast seaduse tühistamist läksid teed märkimisväärselt rohkem umbe. Piirangu alla käinud tänavatel kukkus keskmine kiirus hommikusel tipptunnil 28 km/h-lt 19 km/h-le ja õhtusel tipptunnil 21 km/h-lt 11 km/h peale. Veelgi enam, autosid ilmus rohkem ka nendele tänavatele, kus piirangud varem ei kehtinud. Niisiis oli kolm-ühes-seaduse tühistamise tulemus rohkem ummikuid ja vähem autode ühiskasutust. Uuring näitas, et Jakarta liikluspiirangud töötasid paremini kui Londoni ummikumaksud või Delhi paaris-paaritu numbrimärgi seadus.

Megalinnad kasvavad edasi, eriti veel arengumaades. Nendega koos kasvavad ka ummikud. Ummikute vähendamiseks tuleb leida nutikaid ja läbiuuritud lahendusi. Inimesed jäävad alati seadustest mööda hiilima nagu Jakartas, ent enne piirangute kaotamist tuleb uurida tõendeid, mitte tegutseda tunde põhjal.

© Project Syndicate, 2018.

www.project-syndicate.org