Maailmas enamasti kardetakse surma, kuid mõnikord ka oodatakse. Usklik inimene igatseb olla Jumala juures, sest seal on väga palju parem. Mõeldes siit ajast lahkumisele mõtleb ristiinimene ka Kristuse ülestõusmisele. Tühi rist haua kohal tuletab meelde, et elu võidutseb surma üle. Kristus ei jäänud ristile. Kristus ei jäänud ka hauda. Raske on neil, kel puudub usk tühjaks jäänud risti ja haua evangeeliumisse, sest nad ei suuda näha lootust igavesele elule. Olgu meil täna, ülestõusmishommikul armastust jagada lootust neile, kel see puudub. Surm ei ole koht, kuhu maailma eest põgeneda, sest surm ei ole kunagi lahendus. Tõeline lahendus on elu.

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18). Seda kinnitas esimestele kristlastele ülestõusnud Jeesusest jutlustades apostel Peetrus, kui ta nelipüha kõnes kuulutas, et Jumal on Jeesuse üles äratanud, päästes ta surmavaludest (Ap 2:24). Meie ei tea täpselt, millised on surmavalud, sest me ei tea, mis tunne on olla surnud. Võime vaid teiste kogemust hinnates midagi oletada. Paremal juhul ehk aimame, kumb valu on hullem – kas see, mida tunneb ihu, või see, mida tunneb hing.

Paljudel inimpõlvedel on seljataga elu, mille lõpetas surm. Jeesus on ainus, kellel on seljataga surm, mille võitmisest algas igavene elu. Jeesus ei jää ainsaks ülestõusnuks. Ta on lubanud surma ja surmavalla võtmeid kasutades avada igavese elu värava kõigi meie jaoks, kes Talle ülestõusmises usu kaudu järgneme. Nõnda võivad ülestõusmisest ja igavesest elust rõõmu tunda kõik surma võitnud sugupõlved minevikus ja tulevikus.

Aidaku Jumal, et rõõm ülestõusnud Issandast Jeesusest Kristusest võiks täita kõigi südamed, sest Jeesus on kinkinud meile usu ja lootuse, et meie surmapäeval ootab Ta meid ees oma kuningriigis, et olla paradiisis koos meie ja kõigi usklikega.