Teadupärast on olnud väga erinevaid paavste. Mõnda on süüdistatud oma ameti ostmises ehk simoonias, mõni on elanud väga ilmalikku elu ja edutanud oma lapsi, mõni on olnud suurvõimu mängukann, mõni lihtsalt võimetu oma ametit täitma. Aga terve hulk on olnud ka väga tublisid ja alandlikke teenreid Issanda viinamäel – Benedictus XVI sõnad. Lühidalt – nad kõik on olnud inimesed. Inimesed oma vooruste ja pahedega, oma ideaalide, kirgede ja ihadega.

Sellega asi ei piirdu. Paavst pole kunagi ainult inimene – vähemalt mitte ühegi katoliiklase jaoks. Paavst pole lihtsalt roomakatoliku kiriku pea, vaid nii kiriku kui ka iseenda silmis Jeesus Kristuse asemik maa peal, Peetruse järeltulija, sillaehitaja selle ja teise maailma vahel. Inimesena võib paavst olla nii- ja naasugune, ent sellest tähtsam on amet, mida ta täidab. Kirik teadupärast koosneb küll inimestest, kuid tema kese on jumalik. Seda lausub roomakatoliku kiriku traditsioon. Väljaspool seisja võib sellega nõustuda või mitte, kuid ta võiks vähemalt leppida tõsiasjaga, et kiriku enda liikmed usuvad sellesse.

Tagurlik – kelle silmis?

Jõuamegi asja tuumani. Kui Raimo Poom põrutab, et paavst Franciscus on üks gerondist tagurlane, siis võiks ta korrakski öelda, kelle jaoks. Ta räägib paavsti soovimatusest reforme teha, küsimata kordagi, kes neid taga nõuab ja miks neid vaja on. Kas katoliiklastele või talle, Poomile? Ta räägib paavsti tagurlikkusest, ent jällegi: kelle silmis – kas roomakatoliku kiriku või ühe Eesti kolumnisti silmis on paavst Franciscus tagurlane?

Kirikut on väga lihtne väljastpoolt kritiseerida, kuid seejuures unustatakse, et roomakatoliku kirik ei ole luterlik ühendus, mis lähtub ainult pühakirjast ning suhtub iseenda traditsiooni ja õpetusse väga loovalt, vaid tegemist on kaks tuhat aastat vana organisatsiooniga, mille toimimist mõjutab piibli kõrval väga tugevasti ka traditsioon, pärand. Jah, võib ju öelda (muidugi jälle: kes ütleb?), et see kammitseb, ent teisalt pakub see ka tuge.

Rääkida sellest, et vaja on reforme, et homode õigusi tallatakse maha ja abordisse suhtumist on vaja muuta ning mida kõike veel, on väga tore, aga läbi mõtlemata. Küsimus ei ole tõesti selles, kuidas üks või teine inimene nimetatud küsimustesse suhtub, vaid selles, et roomakatoliku kirik, mis on kaks aastatuhandet vana, ei vaatle esiteks küsimusi ainult ühe lühikese ajajärgu perspektiivis, teiseks ei näe ta ka kunagi ühtki küsimust üksikküsimusena, vaid kõik küsimused, kõik seisukohavõtud ja suhtumised on alati omavahel seotud ja seostelgi omavahel seosed.