Mida vähem pudipadikinke tehakse, seda parem keskkonnale. Sageli pole kinkimine tegelikult midagi muud kui võltsrahulolu ostmine. Olen kuulnud, et õnnetunne jaguneb laias laastus kaheks. Üks on ajutine, mida pidevalt kütma või toitma peab, ta liigub üles-alla ning nõuab pidevalt midagi juurde. Püsiv õnnetunne ei sõltu aga kingipakkidest, vaid sisemisest rahust. Seda viimast saada on küll võimalik, kuid osta mitte ja jõuluhulluses on seda keeruline hoida.
Vaatame, kui jaburad on tavalised kingitused. Sageli on tegemist mingite Hiinas valmistatud keskonnale kahjulike või mürgiste vidinatega. Euroopa Liit astub niigi selles suunas, et keelatakse nii ühekorranõud kui ka muud ühe korra kasutamiseks mõeldud plastjublakad, aga tark ühiskond ei kõnni muutustel sabas, vaid ennetab ja isegi suunab neid.
Tark pudipadikink võiks olla selline, et kui ta maha visata ja vihma sajab, haihtub ta varem või hiljem ära (valmistatud orgaanilisest ainest). Palju mõistlikum, kui kinkida nn neoonrohelisi plastkrokodille, oleks valmistada õlgedest kingiks üks rahvuslik kräss.