Ma kindlasti ei soovi kedagi kutsuda üles loobuma 3-eurosest kohvist, sest ma tean hästi – mida väiksem on turg, seda kallim on hoida kvaliteeti. Kuulun ise nende hulka, kes joovad pigem vähe kohvi, aga siis head. Hindan südamest kui kohvikupidajad pingutavad, et teha midagi nii, et olla parim.
Samas on see ühetaolise tarbimise surve ka väikelinna ja traditsiooniliselt üsna ühetasase ühiskonna tunnus. Minu sõbrad Londonis on palju teadlikumad oma valikutes. Neil ei tule pähegi, et nad saaksid või peaksid rohkem kui korra või paar nädalas väljas õhtust sööma, nad ei virise kui peavad järjekorras seisma või 45 min rongiga tööle sõitma. Nad teavad ka, et kui nad saavad töö, on sellele raju konkurents, sest kvalifitseeritud tööjõudu, kel motivatsiooni end üles töötada, on hulganisti.
Samas loeme uuringutest, et noored ei kujuta enam täna ette, et töötaksid kuskil kauem kui 2 aastat, nende palgaootused, mida selle kahe aastaga saada, samas kasvavad. 
Eestit tabanud ootuste inflatsioonina näen ma seda, et ei olda valmis sammsammult õppima, oma töös läbi enesearengu tõusma ja seeläbi elujärge parandama. Ollakse kärsitu, kõike tahetakse kohe kätte saada. Oma identiteeti määratleme me aina rohkem võrdluses teistega väliste tunnuste abil mitte läbi enesearengu ja elukestva õppe. Piltlikult on elukvaliteedi mõõdupuuks saanud mandlipiimaga käsitöökohv ja instagrammivääriline õhtusöök.