Pesur oli populaarne krussis juustega koolipoiss, kes oskas klahvpille mängida. Tema paksus, pastakaga käsitsi täis kirjutatud laulusõnade kaustikus oli iga laulu ette kirjutatud pühendus erinevale tüdrukule ja ta jalutas alalõpmata erinevate kaunitaridega ringi.

Kapikitarriste oli toona palju, kuid lavale pääsemine oli hoopis teine asi. Nagu Nõgisto oma raamatus "Vaatan korraks tagasi" kirjutab, oli tema relvaks tohutu (kuigi põhjendamata) enesekindlus ning vastupandamatu soov laval esineda.

Muidugi polnud see Ruja, vaid lihtsalt mälupilt. Nõgistogi polnud mitte Ruja esimene kitarrist, kuid siiski viimane. (Not the first, but always the last, kui parafraseerida ameerika kantrilauljat Sturgill Simpsonit.) Rein Rannap esines tol ajal ilmselt hoopis Muusikakeskkooli laval või vahetunnis mõne koridoris seisva klaveri taga, millel mängimine tolleaegsete õpilaste mälestuste järgi veidral kombel keelatud. Nende kahe vahel haigutas muusikaline kuristik, millest üle ei paistnud viivat ükski sild. Kuid ometi said need kaks nime lahutamatuks Eesti kahekümnenda sajandi viimase veerandi rokk- ja popmuusikas.

Ruja esimene koosseis oli kirev, kuid muusikaline ideoloogia oli Rannapi poolt täpselt paika pandud. Tsiteerides veebilehte ruja.ee, oli selleks:

1. Rahvuslik ("oma") originaalmuusika
2. Kirjanduslikult tugev (professionaalne) laulutekst
3. Tugevad (professionaalsed) muusikud
4. Viia biitmuusika kunstilisele tasemele

Ruja esimene periood, kuhu kuuluvad nii "Nii vaikseks kõik on jäänud" ja "Need ei vaata tagasi" Ernst Enno sõnadele, rahvaviisile kirjutatud "Rukkilõikus", Juhan Viidingu tekstidele kirjutatud "Tsepelini triumf", "Õhtunägemus" ja "Tütarlaps kloaagist" olid noortele ilmutuslikud mitmes mõttes. See oligi kõike seda, mida Rannap oli lubanud ja veel palju enamgi. See oli rahvuslik, see oli eestikeelne, see oli rokk, see oli oma.

Rujale nii iseloomulik koosseisude vaheldumine tõi pärast Rannapit ansamblisse andeka klahvpillimängija Margus Kappeli, kes hiljem sai tuntuks hoopis Rock Hotelli liikmena. Tema loodud "Ahtumine" ja "Ei mullast" on kindlasti ajalukku jäävad lood oma kaljukindlas isamaalises veendumuses. Nii et Rannapi poolt Rujasse istutatud loominguline imperatiiv on olnud kasuks ka Kappelile endale, kes ei ole elu jooksul kuigi palju oma loomingut avaldanud - üks tuntuimad neist on Rock Hotelli esitatud "Jänese boogie".

Nõukoguliku muusikakultuuri juurde käis vältimatult põhimõte "anna keisrile, mis keisri kohus", ehk kaasamäng võimude dirigeerimisel. Rujal pole minu teada ühtegi laulu, mis oleks sellisele kompromissile läinud, kuid Ruja osalusel tehtud nn "rokkooper" "Protsess" (1975-1976) kannab siiski seda pitserit. Pärast Ruja ärakeelamist võimude poolt otsitud põhjustel 1974. aastal rehabiliteeris lavastaja Kalju Komissarov ansambli teatrilaval. Selle hind oli sisult nõukogudemeelse, kuid vormilt rokkmuusika esitamine. Sama lugu oli ka "Protsessi" laulutekstidega. Mäletan teatrisaali esimeses reas istudes lavakujundust, kus Urmas Alender seisis lavale püstitatud traataia taga, laulis ekstaatiliselt ja ansambel müristas rokkida. See oli kodeeritud kunst - noored saalis lugesid muusikast välja teisi sõnumeid kui nõukogude kultuuriametnikud.

Tõelise Ruja-hüsteeria vallandas 1980ndate aastate esimesel poolel Ruja periood, mil Rannapi ülehelikiirusega laulutootmise masin pidurdamatult täie hooga töötas. "Doktor Noormann", "Suudlus läbi jäätunud klaasi", "Tule minuga sööklasse" ja teised sama perioodi lood olid aga juba laulud, mis ei väljendanud enam Ruja algset ülevat paatost, vaid töötasid teistmoodi. See oli professionaalse rokkansambli loodud muusika, mis rääkis järgmise põlvkonna noorte keeles, mida suutis tabada Ott Arder. Mingis mõttes oli see ka esimene võõrandumine oma publikust ja paratamatu kommertsialiseerumine. Mäletan ühte Ruja tollast kontserti, vist Lutheri vineerivabriku klubi saalis. Hämar, madala laega saal, lava ees möllamas toonased teismelised, ansambel ekstaatiliselt müristamas. Kuid see ei olnud mitte lava ja saali ühtsus, mis mulle meelde jäi, vaid esinemise akt ise - see oli esitamine, mitte olemine selle otseses mõttes.

Just sellesse perioodi jääb minu arvates Jaanus Nõgisto signature soundi ehk isikupärase mängustiili ja helipildi kujunemine. Ümaraks timmitud kõlaga, kompressori ja limitteriga lamedaks surutud ja u-hääliku peale krutitud saund on eksimatult Nõgistole omane. Selles on midagi veidralt mehaanilist ja rokkmuusikale tavapärasest ekstaatilisest mängustiilist erinevat, eriti fraseerimises. See mängustiil ja helipilt kujunes välja vajadusest jooksu pealt Zaporožetsist Mercedes ehitada ehk teiste sõnadega pidi ta konservatooriumiharidusega pianistile Rannapile suutma väljakutset pakkuda ilma ise süstemaatilist muusikalist haridust omamata. See sundis teda leiutama võtteid ja vahendeid oma puuduste varjamiseks, millest lõpuks sündis ainuomane stiil. Suur saavutus, sest Eestis on tavakuulaja jaoks äratuntavalt isikupärase stiiliga kitarriste üldse ainult mõned. Ja ükskõik kui geniaalsed Rein Rannapi loodud viisid ka on, Ruja ei ole mõeldav ilma Nõgisto äratuntava kitarrikõla ja tema loodud kitarripartiideta.

Minu kolmas oluline Ruja-elamus oli Rein Rannapi ja Maarja laulude õhtu möödunud suvel Hansaplanti "Suvedžässi" kontserdil Kiilis. Oli imeliselt ilus suveõhtu, Hansaplanti rohelusest lokkavasse aeda oli püstitatud väike lava klaveriga. Kava koosnes Rannapi laulude dramaatilistest ja teatraalsetest seadetest Maarja hingestatud esituses. Palju põnevaid ja virtuoosseid vahemänge, kunstilisi arendusi, huumorit ja ehedat teatraalsust. Tajusin, kui erakordselt tähtsad on Ruja laulud vähemalt minu põlvkonnale ja kui mitmekülgselt autor oskab neid töödelda ka veerand sajandit hiljem. Lauludes sisalduv mõte on palju suurem kui selle esialgne vorm ja elab üle aja. See ongi kunsti kõige tähtsam tunnus. Nii loodus kui keskkond mängisid kaasa - päike loojus ja kui kõlas kõhedust tekitav laul "Must lind", siis venis üle kuulajate ja lava madalalt lendava lennuki ähvardav vari.

Eesti rokkmuusikas on Ruja defineeriva tähtsusega, see on Rein Rannapi poolt alustatud muusikaline ajajärk, mõtteviis ja selgelt välja peetud ideoloogia, mis elas läbi erinevate koosseisude ja muusikastiilide. Rannapi loomingu mitmekülgsus ja hulk on imetlust vääriv. Õnneks oli Ruja nii isikupärane ja muusikaliselt kõrgel tasemel, et isegi selle kopeerimine polnud valdavale enamusele rokkmuusikutest jõukohane. Seega oli Ruja kui majakas, mis näitas teed ja mitte küünal, milliseid oleks saanud massiliselt juurde valada. Ruja on on läbi erinevate aegade, oma erinevates ilmumistes, erinevates koosseisudes alati väljendanud muusika kaudu inimeste salajasi ja varjatud soove, samas maksnud lõivu ka valitsevale maitsele ja riskinud alati soosingust välja langeda ning unustusse vajuda. Selline on kunstniku saatus.