Raimond Kaljulaid: Kallasel Riigikogus ei õnnestunud, miks hiljem peaks? Kaljuranna toetust avalikkuse silmis suurendab see, et ta justkui ei kuulu ühtegi erakonda
Keskerakond tegi just nii. Valis volikogus kandidaadi ja tuli Riigikogu voorudest läbi väga kenasti. Oli mis oli, volikogu otsusest pidid kõik lähtuma.
Peaminister ja erakonna esimees Taavi Rõivas peatus sellel teemal vastates ajakirjanike küsimustele Kadriorus pärast erakonna Riigikogu hääletuse järgset juhatuse koosolekut. Tema hinnangul tegi Reformierakond väga õigesti, et ei sidunud enda eelistust laiapõhjalise esinduskogu otsusega – säilitades nii paindlikkuse. Paraku oleks see olnud ainus võimalus praegust olukorda vältida. Aga see on tagantjärele tarkus.
Nüüd on Reformierakonna juhtidele väga oluline saavutada taas kontroll oma erakonna üle, mis on aga silmnähtavalt keeruline ülesanne.
Olukord libiseb kogu aeg käest. Liikmed nägelevad omavahel täiesti avalikult – kuid seda on ka varem tehtud. Võib vaid ette kujutada, mis toonides ühe laua taga istudes räägitakse – ega seegi ole esimene kord. Aga see, et julmalt erakonna otsustele vastu hääletatakse ja niivõrd põhimõttelises küsimuses, on uus ja põhimõtteline muutus Reformierakonnas ja räägib mõndagi Rõivasest kui erakonna liidrist.
Raske uskuda, et Reformierakonnal seisabki nüüd ees kuni valimiskoguni kestev hullumeelne chicken race, kus Kallas ja Kaljurand kihutavad täie hooga teineteise suunas ja kummagi uhkus ei luba kõrvale pöörata. Igal juhul – väga dramaatilised valimised.
Kujutan ette, et Kaljuranna pooldajate peamine argument on kindlasti see, et Kallas ei lähe valimiskogus läbi, Kaljurand võib aga minna. Püütakse veenda, et arrogantne intellektuaal nagu Kallas lendab hästi pealinna eliidi seas, kuid ei leia valimiskokku tulevate valdade ja linnade esindajatega niisama lihtsalt ühist keelt.
Samuti on Kaljurand juba teinud teatud eeltööd, kohtunud suvel võimalike valimiskogu liikmetega ja saab teatud toetusega juba arvestada. Samuti Mailis Reps, kes on teinud väga põhjalikku eeltööd. Vähemal määral ka Jõks. Kallas aga kuuldavasti keskendus peamiselt Riigikogule.
Eriti Mailis Repsil on veel see eelis, et valimiste viimine valimiskokku oli suuresti tema ja Keskerakonna võitlus. Nii sotsid kui ka Reformierakond avaldasid väga tugevat survet Kallas Riigikogus ära valida.
Valimiskogu liikmetel on seetõttu kindlasti ebameeldivam anda hääl kandidaadile, kes pigem ei oleks üldse tahtnud nendega Estonia kontserdisaalis silmitsi seista.
Samuti on ka valimiskogus vaja moodustada koalitsioon – üksinda ei tee keegi midagi ära. Kui see Kallasel Riigikogus ei õnnestunud, siis miks nüüd peaks? Kaljuranna toetust avalikkuse silmis suurendab see, et ta justkui ei kuulu ühegi erakonna ridadesse. Aga on küsitav kas see suurendab või vähendab tema toetajate võimalusi kokku leppida. See ei tee teda omadele võõraks, aga võõrastele omaks ka ei tee.
Kallase kasuks leiab samuti argumente. Tõde on see, et Kaljurand on nüüdseks kaks korda läbi kukkunud. Ta ei saanud erakonna kandidaadiks ei Riigikogus ega pärast seda.
Vähemalt presidendi küsimuses on Kallasel erakonnas selge ülekaal. Teine pool võitleb veriselt vastu, aga hetkel on jäme ots Kallase käes. Ja see on muljetavaldav saavutus. Kallas tuli autsaideri positsioonist ja mängis lastetoa üle ja auti.
Jah, Kallas ei suutnud Riigikogus valituks saamiseks piisavalt hääli kokku leppida, kuid sai siiski kahel korral selgelt kõige rohkem hääli ja läks Repsiga edasi valimiskokku samal ajal kui Jõks ja Nestor põrusid.
Mina ütleks, et Riigikogu tegi head tööd ja valis pikast nimekirjast välja kaks kõige tugevamat kandidaati. Ning valimiskogus valitud president on veidi teine kui Riigikogus ametisse kinnitatud president. Iseseisvam, laiapõhjalisema toetusega ja nii edasi. Seega liigub kõik õiges suunas ning ootame huviga, mis lähimatel päevadel ja nädalatel saab ning juhtub.
