Mis puudutab Partsi ümber kauplemist, siis see on puhtalt sotside võitlus kooseluseaduse pärast. Kas rakendusaktid võetakse vastu või Parts Euroopasse ei sõida.

Seda tüli valitsuses on tõlgendatud nii, et Reform ja IRL suruvad koos sotsidele Partsi peale. Tegelikult suruvad Reform ja sotsid koos IRL-ile kooseluseadust peale ja Parts on pantvang.

Reformierakonnale on kõik tulemused head – kui IRL on sunnitud Partsi nimel kooseluseadusele kasvõi ühe allkirja andma, siis IRL kaotab sellest oma valijate silmis. Ja kui IRL on lõpuks sunnitud Partsist loobuma, siis kaotavad samuti. Näivad nõrgad ja kehvad.

Sotsid võidavad igal juhul. Kui saavad kooseluseaduse, on nende valijad rahul. Kui ei saa, on süüdi teised ja vähemalt peatasid nad Juhan Partsi.

Kaotajaks jääb ikka väike Margus, kes oma niigi õhukesest reitingust peab protsendi või kaks teistele poistele loovutama.

Kui peaks kihla vedama, siis ennustaks, et Parts läheb Euroopasse ja kooseluseadus võetakse üle noatera vastu. Kui poliitikutel on valida ametikohtade ja põhimõtete vahel, siis valitakse enamasti ametikohad. Küll uues ametis jõuab mõelda ka põhimõttelisi asju.

Jutud sellest, et Parts on majandusministrina kehvasti toime tulnud, teinud riigile kalliks läinud rumalaid otsuseid, tolereerinud erakonnakaaslastest krattide toimetamist EAS-is ja mujal, võivad kõik olla õiged, aga need ei ole kindlasti määravad.

Ka Siim Kallase patunimekirja püüti enne tema komisjoni lähetamist Eestis ja Euroopas ette lugeda, kuid enne läks Jumala päike looja ja Kallas oli paigas, sest sedasi lepiti erakondade vahel kokku.

Kahju on ainult sellest, et kuude ja aastate kaupa just selliste asjadega end lõbustatakse ja opositsioonierakonnad selle kõigega heausklikult kaasa lähevad. Näiteks mõeldes välja alternatiivseid kooseluseaduseid või pidades lossi platsil miitinguid, et sotsidele ja Reformile oluline päevateema ikka pildis püsiks.

Enamike Eesti inimeste tuleviku seisukohast ei ole vähimatki vahet, kas Juhan Parts jõuab kontrollikotta (Eesti rahvast ta sealt aidata ei saa), kas kooseluseadus võetakse vastu (tootlikkus on meie majanduse põhiline väljakutse, mitte sallivus).

Peaminister ütles küll, et me ei peaks Läti ja Leedu majanduskasvu kadestama, sest see on ainult tänu nende madalamatele palkadele, aga mõned ikka natuke kadestavad, sest meie naabrid liiguvad edasi kiiremini, kui meie. Ja kui me SKP-kasvu ka enam mingiks näitajaks ei pea, siis mida peame?

Õnneks on peaminister ellu kutsunud komisjoni, mis järgmise aasta sügiseks ütleb, mida teha, et majanduskasvu kiirendada.

Tõsi, see on natuke naljakas. Just olid riigikogu valimised, kus kõik erakonnad käisid välja mahukad programmid. Siis pikalt kestnud koalitsioonikõnelused, kus lepiti kokku terve rida majandust elavdama pidanud meetmeid.

Ikkagi on vaja veel üht komisjoni ja 365 täiendavat päeva, et välja selgitada, kus on põrandas see nael, mille taha majanduskasv on takerdunud.