Rainer Vakra: Kadri Simson, miks sa aitad kaasa Eesti ääremaastumisele?
Meie rahvuslik lennukompanii Nordica on viimastel päevadel teatanud mitmete liinide sulgemisest Euroopa suurlinnadesse (München, Amsterdam, Berliin, Oslo, Peterburg jt). Jõuame olukorda, kus normaalse (igapäevase) graafikuga otseühendused toimuvad Tallinnast vaid nelja sihtkohta (Kopenhaagen, Stockholm, Varssav, Brüssel). Ei mäleta, et Eestis oleks viimasel aastakümnel nii katastroofiline olukord olnud.
Tuletan meelde, et riigi algne idee oma lennufirmat pidada seisnes selles, et suudetakse pakkuda Tallinnast võimalikult palju otseühendusi, mis meie väikse rahvaarvu juures ei allu tihti turumajanduslikele reeglitele. Selle tarvis oligi riigi poolt ettevalmistatud vastav strateegia, mis nägi vastupidiselt toimuvale väga selgelt ette liinivõrgu laienemise.
Olukorras, kus lendame rõõmsalt kaks korda päevas Kärdlasse suitsetatud tuulehaugi sööma ja planeerime riigieelarvest ei tea kellele Pärnu lennujaama ehitust, on meie ettevõtjad äärmiselt murelikud ühenduste kadumise pärast Euroopaga. Tuletan teile meelde väga lihtsat riigi jõukuse kasvatamise meetodit – selleks on eksport ehk lisaraha riiki toomine. Eksport on aga otseselt seotud meie välismaailma ühendustega. Ja mis kõige olulisem – läbi jõukuse kasvu saab teie erakonna peaminister inimestele veelgi rohkem šokolaadimedaleid rongides jagada.
Mida kavatseb majandusministeerium ette võtta olukorras, kus Eesti on muutumas Euroopa perifeeriaks? Mis on saanud liinivõrgu laiendamise strateegiast?