RASMUS KASK: Reform sisuliseks
Vähene sisuline arutelu reformi olulise vajaduse üle, rääkimata alternatiividest, jäi enamasti ühepoolsete õigustuste tasemele, mis ei ole kaugeltki veenvate argumentide mõõtu. Neist kolm põhilist kõlasid järgmiselt: rahaline kokkuhoid, tõhusam/lihtsam asjaajamine kodanike jaoks ning linnaosade a- ja/või depolitiseerimine.
Igat linnakodanikku puudutab kõige otsesemalt tõhusam ja lihtsam asjaajamine, mis on püüdmist väärt ideaal. Kuid kui selle ainsaks argumenteeritud kriteeriumiks on jalavaev, siis on kogu küsimusele lähenetud väga kitsalt.
Rääkides näiteks planeerimisest, siis Helsingi planeerimisosakonnas töötab kokku 276 ning Tallinnas 111 inimest, kellest üld- ja detail-planeeringute koostamisega tegeleb vastavalt umbes 150 ja 40 ametnikku. Sageli jääbki piisava tähelepanu osutamise ja adekvaatsete otsuste tegemise juures puudu mitte niivõrd ametnike pädevusest kui töötundidest.
Meer otsevalitavaks?
Ehk aitaks kodanikele lähemale jõuda kogu detailplaneeringute korralduse linnaosade tasandile viimine, nagu seda on tehtud edukalt Berliinis?
Ka depolitiseerimine on iseenesest tervitatav mõte. Kui aga selline eesmärk on juba seatud, siis miks mitte minna Londoni teed ja seadustada linnapea otsevalimine kodanike poolt?
Linnavalitsus pole teinud eeltööd – uuringuid, ana-lüüse ja arutelusid –, mis õigustaksid mahukat reformi ning mõtestaksid lahti selle eesmärkide ja vahendite või-malikke pikemaajalisi mõjusid. Tuleb vist olla rõõmus sellegi üle, et mingid ideaalid – nii õõnsad, kui nad ka praegu ei ole – on siiski välja hõi-gatud ja haldusreform on üleüldse päevakorda tõusnud. Oleks viimane aeg hakata sügavamalt mõtlema ideaalide ja muutuste sisu üle ning seejärel alles (taas) tegutsema asuda.