Ravimiameti meditsiininõunik: ravimiäris on suundumusi, mis on nüüdseks viinud kohta, kus me olla ei tahaks

Praegu püüavad ravimitootjad ära arvata, kui palju riigid uue tehnoloogia eest maksaksid. Oleks palju lihtsam, kui riigid lihtsalt ütleksid seda neile.

Nagu arstimise kohta üldiselt on ka ravimite kohta peaaegu igaühel hea nõu, kuidas asjad peaksid korraldatud olema. Harva jaksab keegi mõne raamatu läbi lugeda ja avastada, et enamik häid mõtteid on juba kuskil mõeldud ja välja öeldud. Ja siis rakendamata jäetud, sest midagi päriselt ära teha on hirmus keeruline.

Aktivistid ja vandenõuteoreetikud saavad endiselt uusi mõtteid tiražeerida, sest need on lihtsad, reljeefsed, osutavad süüdlastele ja... ja ei midagi, sest rakendatava alternatiivi väljamõtlemisega jäädakse teadmisteta hätta.

Jätan arendamata mõtte, et ravimid võiksid valmida valdavalt kuskil riigilaboris – sedasorti n-ö katseriike on veel mõned jäänud ja seal toimuvat saab jälgida. Aga ka vabal ettevõtlusel põhinevas ravimivaldkonnas on suundumusi, mis on meid nüüdseks viinud kohta, kus me olla ei tahaks.

Esiteks, ravimiarenduse turumudel. Ravimitootjad on nagu herilased moosipurgi juures, tehes ravimeid haigustele, mille puhul on lootust, et ühiskond otsustab neile raha kulutada. Paljud ettevõtted teevad suuri investeeringuid samas kohas – sama baasteaduse alusel, sama ravisihtmärgi juures – ning konkureerivad sealjuures oskusteabe, kliinilisi uuringuid tegevate arstide aja ja muu ressursi pärast. See muudab arenduse kalliks ja rahakulutamise ebaefektiivseks, sest heal juhul tuleb välja viis-kuus üsna ühesugust vastust samale küsimusele. Erinevalt arvutitest ja autodest ei paista pakkujate paljusus hinnale soodsat mõju avaldavat. See, miks turumehhanismid alt veavad, on tervishoiu üldisem teema.

Mainituga kaasneb hilisem turustamispingutus, et sarnastest eristuda – seegi pole odav. Siinkohal tuleks mõtiskleda, kuidas tekib valitsustele käsisiduv meediasurve maksta ravimite eest mida iganes, et need oleksid „kättesaadavad”.

Ravimitootjad kurdavad, et kõigest kolmandik viimase faasi inimuuringuisse jõudnud ravimeid saab müügiloa ja lõpuks ikaldunud ravimitega tehtud uuringud on väga kallid. On tõenäoline, et üks selle põhjuseid on konkurentsist ajendatud liigne kiirustamine ja lohakus ravimiarenduse varasemates, vähem kulukates faasides, mille peavad kinni maksma ravimitarbijad.

Teiseks, paradoksaalselt, parem teadus. Oskame varasemast paremini haiguste alavormidel vahet teha ja seetõttu luua ravimeid, mis on täpsed ja tõhusad, aga millega saab ravida ainult väikest arvu patsiente. Suur osa ravimiarenduse kuludest ei küsi, kas hiljem on patsiente tuhat või sada tuhat, ja ühe patsiendi ravi saab selle võrra kallim.