Link kopeeritud!

REIN SIKK: Soome-ugri saladus ja Putini kavalus

 (14)

“Kallis, sügavasti austatud Vladimir Vladimiri poeg Putin. Täname teid kogu hingest hoole ja vaeva eest, mida te olete üles näidanud Venemaa soomeugrilaste toetamisel, me ei unusta seda iialgi!”


Kui selline südamest tulev pöördumine pole veel kõlanud, kõlab see lähiajal kindlasti kusagil Venemaa soome-ugri piirkonnas. Kõnes väljenduv siiras usk lööb uppi senise soome-ugri maailma alustalad, näitab uue, teistmoodi aja tulekut.

Senini oli toimuv hägus. 24 miljonit soomeugrilast maailmas, 2,6 miljonit Venemaal. Kuigi Vene soomeugrilaste arv väheneb pidevalt, on hingepõhjas hõimlaste teadmine meie püsimise saladus.

Oleme püsinud tuhandeid aastaid, sest oleme hajutatud. Elame põhjala tundratest Ungari tasandikeni, Läänemerest Uuraliteni ja edasi. Me akende all voolavad nii Doonau kui ka Ob ja Jenissei. Oleme väikesed, laiali üle ilma. Just see teeb meid tugevaks, suureks.

Keskpunktita ilm

Meil pole üht kindlat riiki – järelikult ei saa seda hävitada. Meil pole üht ja ainsat kuningat, järelikult ei saa teda tappa. Meil pole ühtainsamat keelt, järelikult ei saa seda maha suruda. Me tekime uuesti ja igal pool kui lohe maharaiutud pead. Me ei usu ainult üht jumalat, pigem usume oma metsa ja maad, merd ja tundrat.

Meil on eri geenid, kuid sarnased keeled. Oleme oma hajutatuses näinud kümnete ühe keskuse ja ühe keisriga impeeriumide algust ja lõppu. Ise teisenedes, püsima jäädes. See ongi me tugevus – soome-ugri ürgjõud.

Kui omavahel kohtume, siis võõrastame üksteist, sest liialt on uusi kultuurikihte me tegeliku olemuse peal. Alles siis, kui on joodud hulk õlut või viina, tajume, et hõimlane mõtleb, isegi hingab samas rütmis kui me ise.

Kui loome organisatsioone, on need nii hajusad, hägusad, et igasugune juhtimisteooria peaks need välistama. Ometigi need toimivad just meie ilmas, soome-ugri müstilises, ilma keskpunkti ja juhita ilmas.

Aga nüüd on hakanud kõik muutuma, vähemasti Venemaal. Kui senised Vene juhid on soomeugrilastest mööda vaadanud, neid kahtlustanud, alla surunud, siis Putin valis vastupidise tee. Fassaadil hakkab silma suure, ülevenemaalise soome-ugri keskuse loomine Sõktõvkaris. Saranskist on alguse saanud suurte, ülevenemaaliste soome-ugri folkloorifestivalide jada, rääkimata järgmise suve hõimlaste maailmakongressist Hantõ- Mansiiskis, kus püütakse kõigi kohale kutsutavate soome-ugri riikide presidentide abil kujundada suurejoonelist propaganda-üritust. Ikka Putini dirigeerimisel.

Kuna iga ettevõtmise eel ja järel saabuvad Vene soomeugrilastele rahalaevad oma asja ajamiseks, on paljud pragmaatikutest hõimlased rahul. Olgu või seegi, ikka parem kui mitte mi-dagi. Nii arvatakse. Ja kõlavadki loo alguse tänusõnad.

Paraku ei kiputa märkama veel seda, et aastatuhandete kullaprooviga hägus ja toimiv soomeugrilus hakkab Venemaal asenduma tsentraliseeritusega. Üks riik, üks juht, üks idee. Ja peamine – ükskõik, mis suunas hästi juhitav süsteem.

Kas see on ohu märk? Või tuleb siit otsida Venemaa presidendi südame sundi – väidetavasti on ju temagi soontes kübeke soome-ugri verd.