Religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar: Hingeokkaga inimestega on raske suhelda. Nad ei saa sageli iseendast aru ja seepärast on ka nendest raske aru saada
Hingeprügi võib olla igasugust. Inimestega suheldes on mulle silma jäänud nähtus, mille kohta rahvasuu ütleb, et „okas on hinges“. See on kibestumiselamus, kus kellegi sõnad või teod jätavad hinge torkiva jälje, millest enam lahti ei saa.
Hinges okka kandmise vastandiks võiks olla väljend „nagu hane selga vesi“. On ju nõnda, et erinevad inimesed võtavad südamesse erinevaid asju. Hingeokas saab probleemiks siis, kui see hakkab varjutama suhet iseendaga ja koostööd teistega.
Okka hingeminek on ennustamatu. Seda, mille peale keegi võib solvuda, nördida, haavuda või pahaseks saada, pole võimalik ette näha. Tõsi, viisakus ja lugupidav toon vähendavad okka hinge minemise tõenäosust. Hingeokka põhjustest ja omadustest sõltumata on tal teatud üldised tunnused.
Hingeokkaga inimesed muutuvad ülitundlikeks. Ka paitavate sõnade ja tegude puhul võib nende okas torgata. Sageli ei pruugi asjaosalised isegi täpselt teada, kus nende okas on ja millal see hinge läks.
Okkakandjad muutuvad väga kriitilisteks. Kellel okas hinges, näeb vaid vigu ja puudusi. Ka rikkalikult kaetud laua ääres võidakse vinguda selle pärast, mida laual pole. Ei sööda ise ja aetakse oma jutuga teistelgi söögiisu ära.
Hingeokkaga inimestega on raske suhelda. Nad ei saa sageli iseendast aru ja seepärast on ka nendest raske aru saada. Tekib omamoodi äraseletatud, varjatule vihjav ja segaste tunnetega looritatud olemine, millega on raske midagi peale hakata.
Okka kandjad väldivad üht asja, nimelt vastutust. Millegipärast paneb hingeokas inimese pealtvaataja, mitte kaasalööja rolli. Kusagil sügaval otsekui hautakse kättemaksu, mille varjatud teostamiseks jäetakse ühistegevuses oma osa tegemata.
Okkatundlikkus võib saada teiste terroriseerimise viisiks. On hea tunne, kui teised minu pärast käivad kikivarvul, räägivad poolsosinal ja valivad sõnu. Haige hing suudab enda ümber kujundada haiglase suhtekliima.
Kui okas on hinge sisse läinud, siis ta hakkab valu tegema. Raskeimatel juhtudel saab hingeokas inimesest endast suuremaks. Võib juhtuda, et okas hakkab kogu elu juhtima. Siis elatakse kättemaksule, ärategemisele või lihtsalt aetakse lakkamatut jonni.
Kui hingeokka ravist rääkida, siis suur arst nimega Aeg teeb oma imelist tööd. Paljud okkad lihtsalt hajuvad aja jooksul teistes tegemistes ja uutes ettevõtmistes.
Nende hingeokaste puhul, mida aeg ei ravi, julgen mina soovitada vaid üht rohtu – inimese tahet.
Vabaks ei saada niisama, vabaks võideldakse. Suured hingeseisundid, nagu näiteks andestus, koostöövalmidus ja pühendumine on ennekõike tahteaktid. Hingeokkale alistumine on tahtejõuetuse tunnus.
Kunagi psühhoteraapiat õppides adusin, et inimese endakohase tõe kriteerium ei saa olla inimene ise. Selleks, et hingehädalist aidata, peab olema mingi kõrgem mõte, väärtus või tähendus, millele toetudes saame ennast hädast lahti rebida.
Seega pole ehk okka hingemineku põhjus ja ravi seotud mitte okka endaga, vaid vaimse tervisega laiemalt. Tugevat pidepunkti uuel aastal meile kõigile!
