Kuid miks jätta nimekiri igaveseks salajaseks? Täiesti proportsionaalne ja adekvaatne oleks, kui ministeerium oleks öelnud avalikkusele: palume kannatust, kuni helistame nimekirja sattunud läbi ja saadame SMSi neile, keda kätte ei saa; misjärel teeme nimekirja avalikuks hiljemalt (eile) õhtul kella 17ks.

Et seda ei tehtud, on vaid vesi Venemaa veskile ja seega Eesti välisministeeriumi suhtekorralduslik kaotus. Arvestades teema päevakajalisust, tegeles ajakirjandus loomulikult eile läbi päeva nimekirja sattunute tuvastamisega, nimed tilkusid ükshaaval ja hoidsid teemat hommikust õhtuni päevakorral. On näha, et sarnane trend jätkub tänagi.

Nagu seni avalikkuse ette jõudnud 14 nime näitavad, ei ole nimekirja sattunud isikud Tädi Maalid Metsakülast, kellele nime avalikustamine võiks tekitada küsimuse proportsionaalsusest, vaid avaliku elu tegelased, poliitikud ning vene- ja Venemaa-asjatundjad.

Sinna nimekirja kuulumine ei ole ka midagi häbiväärset, eriti kuna „russofoobia“ taandub nende puhul pigem Kremli-vastasuseks. Nagu Sergei Metlev ja Igor Kopõtin Päevalehe/Delfi Arvamusveebis tabavalt märkisid, on venelasest russofoob sisuliselt oksüümoron.

Aga äkki ongi seal nimekirjas keegi, keda Eesti üritab ihu ja hingega varjata?