Riigiteaduste tudeng: las Reformierakond jätkab minimaalriigi mudeliga ning Keskerakond tegeleb riigi sotsiaalasjadega

Viimasel ajal on aina enam juttu sellest, kes võiks pärast valimisi valitsuse moodustada. Mida üks noor inimene ootab Eesti uuelt riigikogu koosseisult ning veelgi enam, uuelt valitsuselt?

Praegu torkab silma ainult poliitikute kemplemine, mis hakkab nüüdseks juba ideede üle domineerima. Tegelikke muutuste propageerijaid ja muutuste elluviijaid on kandideerimas vähe. Peaksime rääkima hoopis rohkem ideedest ning nende kasulikkusest Eestile. Rooli hoidmine pole kõige raskem, tegelik juhtimine aga küll.

Ilmselt kõige päevakajalisem teema on maksud. Oleme olukorras, kus ostukorv muutub järjest enam kallimaks. Keskerakonna kehtestatud uus maksusüsteem peaks olema küll õiglane kõigi suhtes, kuid ometigi kaotavad sellest õpetajad, meditsiinitöötajad ning näiteks ka üksikvanemad. Täna oleme olukorras, kus mitmel kohal töötavad üksikvanemad maksavad rohkem makse, et täita poliitikute valimislubadusi. Kas tõesti peab keskklass pidama ülal kogu riiki?

Loogiliselt võttes ongi riigikassa täitmiseks sisuliselt kaks võimalust: tõsta makse või võtta laenu. Kuna teine variant on Eesti puhul suhteliselt ebapopulaarne, siis mindi esimese valiku teed. Küll aga ei mõelda, et järsk ümberkorraldamine ajab ühiskonnakihid aga omavahel tülli, ning õiglase riigi kuvandist tekib väga kiiresti karistava riigi kuvand. Praegu heidetakse ette, et varasemad valitsused lasid vaeste najal liugu, kuid mis siis praegu tehakse? Lastakse keskklassi najal liugu? Järk-järguliste muutuste asemel on asutud välkpoliitikat teostama, paljustki tagajärgedele mõtlemata.

Praegu heidetakse ette, et varasemad valitsused lasid vaeste najal liugu, kuid mis siis praegu tehakse? Lastakse keskklassi najal liugu?

Tulevane valitsus peaks mõtlema sellele, et hindade tõus poleks enam nii kiire. Kui valitsus soovib majandusse sekkuda, siis sekkugu hinnatõusu. Praegu näeme, et kui tõuseb keskmine palk, siis kallinevad ka hinnad poes, sest ärimehed kasutavad olukorda ära. Tavainimesel poleks ilmselt probleem rohkem makse maksta, kui ka hinnad oleksid vähemalt viie aasta taguse ajaga samal tasemel. Sellisel juhul saaks 25 - 30% tulumaksumäära kehtestada üsnagi edukalt, kuid seda kindlasti järk-järgult tegutsedes. Iga välkotsus toob kaasa välkraevu ning kui valitsus ei suuda makse ümber korraldada tasa ja targu, siis tuleb ka valitsuskepp teistele üle anda. Las siis rahvas otsustab, mis on meile parem. Kui ümberjaotamine ja majandusse sekkumine ei toimi, siis laseme Reformierakonnal jätkata minimaalriigi mudeliga ning las Keskerakond tegeleb riigi sotsiaalasjadega.

Eesti kaks suurimat parteid peaksid panema seljad kokku ning suunama noad väljapoole, mitte sissepoole üksteise suunas. Selline liit aitaks Eestil edasi liikuda, jättes räuskavad konserveeritud rukkililled kõrvale.

Lisaks sellele peaksime rohkem hakkama mõtlema euroopalikumalt. See ei tähenda seda, et me peaksime olema Brüsseli kummardajad, vaid hoopis seda, et me ei kemple enam mõttetute asjade üle. Näiteks selle üle, kes kellega koos elab või kes kellega abielluda soovib. Tuleks väga selgelt sõnastada ära, et abielu omasooliste vahel on lubatud. Nii jääksid paljud probleemid ära ja me astuks loomulikku rada pidi edasi.

Leian, et arenenud ühiskonnale pole omane kirjutada ette magamistoa ega abielureegleid. Ilmalik ja vaimulik võim peavad olema lahus. Samasooliste abielu ei mõjuta ei kirikulisi ega ka heteroabielude tähendust vähimalgi määral. Miks tahab 21. sajandil kirik sekkuda ilmaliku võimu probleemidesse, seda veel riigis, kus ollakse keskmisest usuleigemad?

Uut valitsust moodustades tuleb hakata mõtlema Eesti edasiliikumise peale. Me peame hoidma oma inimesi, olgu nad millised tahes. Iga laps, kes on Eesti pinnal sündinud on eestlane. Olgu tema nahavärv või seksuaalne orientatsioon milline tahes. Kui inimene on õnnelik oma riigis, siis maksab ta ka makse, ei mõista valitsuse otsuseid hukka ning tegeleb enda eluga, mitte teiste oma elamisega. Kuskil pole ette kirjutatud, milline üks õige eestlane on või ei ole. Kuid kui ka oleks, siis Tammsaare kirjelduse järgselt jätkaksime talupojana ning „Tõde ja õigus“ tuleks ümber nimetada „Ülbuseks ja hukkamõistuks“.