ROBERT TREUFELDT: Uus Viru Poja skandaal Tallinnas?
Estonia teatri- ja kontserdihoone ehitamine Vene tsaaririigi lõpuaastail mängis olulist osa eestlaste rahvusteadvuse tõusus ning see on tänini eestlaste rahvus- ja majandusteadvuse koostöö monument. Et Estonia hoone oli sisuliselt lihtsalt suur seltsimaja ja selle akustika ei olnud muusikaetenduste jaoks parim, oli selge juba 1930. aastatel. Tartu Vanemuisele jõuti uus ja hetkenõuetele vastav juurdeehitis teha just enne Teist maailmasõda, kahjuks lammutati see 1950. aastatel.
Juurdeehitamise plaane on Estonia hoone puhul tehtud aastakümneid, kuid enamasti on need jäänud arhitektuuritudengite õppetööde tasemele. Nõukogude võimu lõpuaastail loobutigi juurdeehitise kavandamisest ja nähti väljapääsu Estoniale uue ja nõutava varustustasemega hoone ehitamises. Ka Tallinna rannaalade üldplaneeringus oli veel mõni aasta tagasi uus ooperiteater ette nähtud kesklinna serva rannaalale.
Vähemalt avalikkuse eest on varjul, miks on uue hoone ehitamise plaanidest loobutud ja üles kaevatud vana idee õmmelda vanale majale külge uus hoone. Siit-sealt on kuuldusi sellisest ideest kostnud juba paar aastat, kuid see, mida ütles Estonia peadirektor 10. septembril Eesti Päevaleht Online’is ja minister Jänes 11. septembril „Aktuaalse kaamera” saadetes, lubab oletada, et kuluaarides on selle kavatsuse teostumise nimel tehtud tõsist tööd.
Unustatud maailmapärand
Plaanitul oleks praeguse Estonia hoonega peaaegu võrdne maapealne maht, mis kavandatakse olemasoleva hoone tagaküljele praeguse 1905. aasta sündmuste mälestusmärgi ümbrusse. Avalikkusele serveeriti peatselt, umbes nelja aasta jooksul valmivat ehitist, mille teel takistusi peaaegu polegi – ainult pisut arheoloogilisi kaevamisi, väike mälestusmärgi eksponeerimise probleem ja veidi rahavoogude planeerimist.
Paraku on unustatud (või tahtlikult unarusse jäetud) tõsiasi, et teater paikneb vanalinna muinsuskaitsealal ja on seega ka maailma kultuuripärandi nimekirjas UNESCO kaitse all. Teater paikneb ajaloolises bastionide vööndis. Sarnaselt teiste kindlustatud linnadega tasandati 19. sajandil ka Tallinna muldkindlustised, peamiselt pärast Tallinna kindlustatud linnade nimekirjast kustutamist 1864. aastal.
Vanalinna ümbritsev haljasala sümboliseerib ajaloolise linna planeeringu ja kasvu arengut ning moodustab linnamüüride vahele jääva keskaegse linnaga ühtse terviku. Praegu ei käsitleta enam kusagil maailmas linnamüürist väljaspool olevaid vanalinna siirdealasid ja muldkindlustusvööndit kui jäätmaad, mis on ilmtingimata vaja täis ehitada.
Lisaks linnastruktuuri muutmisele ja sarnaselt Vabaduse väljakuga maa alla maetud kindlus-ehitiste lõhkumisele mõjutab kavandatav juurdeehitus ka teatrihoonet ennast. Sõjajärgsel taastamistööl tehtud projektimuudatustest sõltumata on väljapeetud proportsioonide ja tundliku asukohavalikuga Estonia teatri- ja kontserdihoone üks Eesti rahvusliku arhitektuuri sümbolobjekt.
Valitsuse poolt 2003. aastal vastu võetud Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus keelab üldjuhul uusehitised vanalinna alal. Viimaste aastate uusehitised on aga tekitanud piisavalt paksu verd. Kui Viru hotelli juurdeehitis ehk niinimetatud Viru Poeg ja Restori kortermajad linnamüüri loodelõigul jõudsid rahvusvahelise skandaalini, siis Vabaduse väljaku ümberehitamine ja kortermaja Aia, Inseneri, Mere pst, Vana-Viru vahelises kvartalis on tekitanud vaidlusi ja peavalu esialgu peamiselt kohalike ekspertide seas.
Ehk õpib Tallinna linn oma senistest vigadest, kuigi endiselt on päevakorras linna struktuuri ja muldkindlustuste hävitamine ning saadud maapealse ja -aluse ruumi kasutamine reaalkooli juurdeehituse, aga ka Vabaduse väljaku ümberehitamise teise järgu teoks tegemiseks. Ometi pole nii mastaapset vanalinnaruumi muutmist kui kavandatav Estonia juurdeehitis seni veel välja käidud.
Nimekirjast välja visatud
Maailmapärandi nimekirja kandideerimine on vabatahtlik. Au tähendab aga ka kohustust ise oma pärandit kaitsta. Värskeim arendamisega ummikusse jõudmise näide on sellest aastast Saksamaalt, kus kaitsealal lubamatute ehitustööde tõttu arvati nimekirjast välja 20 km pikkune Elbe jõe oru kaitseala koos Dresdeni vanalinnaga.
Seni ei usutud ka Eestis eriti, et UNESCO võiks teha teoks oma ähvardusi arvata midagi maailmapärandi nimekirjast välja. Ka pole Saksamaal lood mälestistega kaugeltki väga halvad. Kuid Vana Maailma poole, kuhu kuulub ka Eesti, vaadatakse eriti kriitilise pilguga. Loodetavasti jätkub Tallinna linnal ja Eesti riigil kainet mõistust sobimatud ehitusideed ise elimineerida ja mitte jääda ootama UNESCO karistavat kätt.
Murelikuks teeb, et niivõrd kõrgel tasemel kui kultuuriminister ja Estonia peadirektor hõigatakse välja konkreetne ehitusplaan, mis ometi eeldab eelnevat plusside-miinuste arvestamist ja sellel põhinevat ühiskondlikku kokkulepet. Leppele peaksid siis järgnema eeltööd, uuringud, planeeringud ja reaalsete lahenduste kooskõlastused. Nendest pole avalikkus seni midagi kuulnud.
Kas Tallinnale kui maailma-pärandi linnale saatuslikuks saada võivate eeltööde taga on teadmatus ja ebapädevus või ongi plaan kõik avalikkuse eest varjatult ära teha, peaksid juba vastama needsamad juhid. Ärevaks tegev näide avalikkuse eest varjatud juhtimisest on meil ju värskelt olemas: vana Sakala keskuse lammutamine ja uue Solarise keskuse ehitamine pole veel jõudnud unustusse vajuda.
* ICOMOS – rahvusvaheline monumentide ja muinsusväärtuste nõukogu
