Sari: Kes Eesti poliitikutest oleks Obamaga sama suur kõnemees? Suhtekorraldaja: Eesti poliitika ei soosi heade kõnemeeste esiletõusu
Delfi ja Eesti Päevaleht küsitlesid Eesti poliitikuid ja arvamuse kujundajaid, kes suudaks USA presidendiga samaväärselt kuulajaid kaasa tõmmata. Suhtekorraldaja Andreas Kaju sõnul ei soosi Eesti poliitika heade juhtide ja samal ajal ka heade kõnemeeste esiletõusu.
Eesti poliitika ei soosi nende poliitikutüüpide esiletõusu, kes on tugevad juhid ja ühtlasi ka head kõnemehed. Meie parlament on nö hääletav, mitte vaidlev parlament - vaidlused toimuvad komisjonides - mistõttu igapäevases töös pole seda oskust vaja. Seda pole vaja ka kampaaniates, sest valimiskorraldus on meil erakondade, mitte üksteise vastu ühemandaadilistes ringkondades võitlevate poliitikute keskne - viimased peavad nii üksteise vastu kui ka üksteise võidu pidevalt inimestega kohtuma, neilt ammutama kohalikke muresid ja neid muresid veenvalt portreteerima ja projitseerima läbi kõnete, rahvahulkadele apelleerimise. Aga nii on see kõikides nendes riikides, kelle parlamentaarne mudel meie omaga sarnaneb.
Poliitikut, kes valitseb häält, talitseb või hullutab auditooriumi ja loob kõne käigus teksti, ma hetkel ei näe. Aga ma ei näe ka, et sellise järgi ilmtingimata vajadus on. Tänapäeva avatud demokraatia tingimusis, kus meedia annab eetrit ka 30 sekundiks või 140 tähemärgiks, on pikk tekst ja selle esitamine kaunis ebavajalik.
Ma ei näe üldse probleemi, kus ühiskondlikel pöördehetkedel esinevad sellist tüüpi kõnedega hoopis muud isikud nagu ka Eestis juhtunud on - ja pole ka ime, et nendeks osutuvad näitlejad või luuletajad.
Tänapäeval on poliitikakujundamises tõendipõhine argument, mis on kiiresti taasesitatav, kuid ka kontrollitav tänu internetile, palju olulisem kui oraatorite otsekõne rahvaga.
Seetõttu, ma nimetaks vaid Lennart Merit - kuigi ka tema ei olnud hea kõnemees nii väga kõnelemise ja oma publiku füüsilise valitsemise, kui rohkem teksti seisukohast.
Muidugi ei ole see kõik vabanduseks halbadele kõnemeestele. Endal poliitikas tulevikku nägevad inimesed peaksid olema vähemalt keskpärased kõnelejad ja selleks saamiseks on vaja vaid pisut pingutada - kõneleda pigem vähem kui rohkem, fokusseerida maksimaalselt ühele või kahele seemnele, mida mulda soovitakse panna ja huvitavatele lugudele, mille läbi seda esitada.
