Siim-Valmar Kiisler: Jürgen Ligi on loobunud eneseväärikusest. Verbaalsele märatsemisele peab tulema piir, isegi tema puhul
Ta on juba ammu tuntud oma krõbedate, solvavate ja kohati matslike väljaütlemiste poolest. „N****i, p****i ja kärbatanud pabul“ on läinud ajalukku. Põhjanaabritest ajakirjanike antud hellitusnimi „roppsuu“ samuti. Aga nimetada üht Eesti Vabariigi valitsuse liiget tõpraks – sellega on Jürgen Ligi läinud üle igasuguste piiride. (Mäletatavasti nimetas Jürgen Ligi justiitsminister Urmas Reinsalu eile ERR-i otse-eetris tõpraks ja täielikuks pätiks – toim) Ilmselt ei saa Ligi ise arugi, et sellega solvab ta Eesti riiki ja väljendab Reformierakonna sisetülli varjamiseks lugupidamatust kogu meie põhiseadusliku korra vastu.
Ligi raevuka sõimu tegelik põhjus on üks ja ainus - Reformierakonna sisetüli. Teisi erakondi ja poliitikuid rünnates püüab Ligi juhtida rahva tähelepanu kõrvale Reformierakonna agoonialt. Kogenud poliitiku teadlik tegevus, kui oma maja põleb, siis tuleb kunstlikult kuskil mujal suurem tuli lõkkele puhuda, nii ehk keegi ei märkagi, mis koduõuel toimumas.
Mõistan Jürgen Ligi meeleheidet ja ahastust: kui su koduerakond on pärast 17 aastat kestnud ülbet võimutsemist kaotanud selge sihi, siis on see kindlasti raske katsumus. Eriti kui sihiks iga hinnaga valitsusse tagasi pääsemine.
Samas ma ei mõista, kuidas võib üks Reformierakonna juhtpoliitik olla nii vastutustundetu, et ta on valmis oma erakonna sisetüli kinni mätsimiseks kasutama riigikogu kõnepulti ja rahvusringhäälingu otse-eetrit, et muuta riigieelarve arutelu parteipoliitiliseks poriloopimiseks.
Aga saan aru sellestki, miks Reformierakonna juhtkond sellist poliitilist kultuuritust talub: Jürgen Ligi on ju rinnaga džotile viskunud, et varjata Reformierakonna sisemisi vastuolusid. Ta on Reformierakonna päästmiseks loobunud igasugusest eneseväärikusest ja üha meeleheitlikumaid avalikke rünnakuid saabki võtta kui tema appikarjeid tülidesse uppuvalt laevalt.