Kõik nad kasutavad märksõnu „innovatsioon” ja „lisandväärtuse suurendamine” ning pakuvad mõnda vahendit selle saavutamiseks. Kuid ükski neist ei sea eesmärgiks mingit tõsisemat läbimurret, mis muudaks Eesti majanduse tüüpi ja seisundit. Loomulikult ei saa sellist muutust teha ühe valimistevahelise perioodiga, aga keegi pole parteidel keelanud minna valimistele pikemaajaliste eesmärkidega.

Teisel ehk radikaalse muutuse tõotajate poolusel on Eesti 200 ja EKRE, neist viimane küll vaid deklaratiivsel tasandil. SDE platvormi on raske sellel skaalal hinnata.

Kas vähene radikaalsus on üldse probleem? Majandus kasvab meil ju praegu normaalselt ja mitu suundumust on parteidel sarnased. 1% eelarvekulude eraldamine teadusele ja arendusele, taristu täiustamine ja üht-teist muud tehakse ära ilmselt olenemata sellest, milline koalitsioon võimule tuleb. Kui just maailmamajandus kriisile ei pööra.

Kuid kui me seame eesmärgiks jõuda oma majandusega paarikümne aasta jooksul samasse liigasse, kus on praegu Põhjamaad, siis on järelejõudmisest vara rääkida. Siin on erakondade ambitsioonikuse puudumine suur probleem.

N-ö liigat vahetada on maailmamajanduses raske, aga selliseid riike on olnud, meenutagem Soomet, Iirimaad ja Ida-Aasia riike. Ja neid tuleb ka edaspidi.

Ent see eeldab pikaajalisi pingutusi, milles ühendub terve hulk poliitikaid ning kus ettevõtluse ja riigi koostöö on praegusest palju parem.

Tänapäeva majandus ei ole üksikettevõtete, vaid rahvusvaheliste väärtusloomekettide majandus. Innovatsioonivõime kõrval on ülioluline see, kuidas me suudame leida oma koha seal, muu hulgas muutuvates väärtusloomekettides.

Missugused paistavad selles valguses Eesti erakonnad? Mida nad lubavad teha, et tagada Eesti majanduse pikaajaline kasv ja areng? Vaatame põgusalt kõiki suuremaid.