Kogu senine mõtteviis tundub väga lihtsale tasandile jäävat - tõstad kõrgema torni otsast klotsi madalama torni otsa ja tornid ongi sama kõrged. Reaalne maailm nõuab siiski arenenumat mõtteviisi.

Miks rikkad on rikkamad kui vaesed? Kui uskuda koolis loetud kohustuslikku kirjandust ja nõukaaegset uskumuste pärandit, siis nad on vaesemaid ära kasutanud ja neilt rikkuse ära võtnud.

Kunagi ilmselt see ka nii oli. Tänases demokraatlike omadustega ühiskonnas kipun aga pigem uskuma seda maailmavaadet, et reeglina rikkad mõtlevad ja käituvad teistmoodi kui vaesemad inimesed.

Käitumise erinevus ilmneb nii selles, et rikkad võtavad rohkem riske ja asutavad ettevõtteid, maksavad endale esimesena ehk investeerivad teenitud raha ettevõtlusesse, aktsiatesse, kinnisvarasse, laenudesse või kuhu iganes mujale, kus see raha neile tootlust teenib.

Vaesemad inimesed aga reeglina pigem tarbivad, võtavad laene, ostavad kohustusi, loodavad loteriiga rikkaks saada ja kipuvad kogu lisaraha esimesel võimalusel pigem ära kulutama.

Ega tegelikult ei olegi siinkohal väga vahet, kumb põhjus õige on. Maksude abil rikkuse ümberjaotamise tulemus saab olema sama - rikkad jäävad rikkamaks, aga aega kulub rohkem või rikkus liigutatakse Eestist välja, ja vaesed jäävad endiselt vaeseks.

Kui sa usud, et rikkad saavutasid rikkuse vaeste ärakasutamise teel, siis teevad nad seda endiselt ja vaesed maksavad selle maksutõusu kinni. Kui usud, et rikkad said rikkaks sellepärast, et nad mõtlevad ja käituvad teisiti, siis nad jätkavad seda endiselt ja vaesed löövad endiselt oma raha laiaks ja jätkavad vaesuses elamist.

Sellise ümberjaotamise mõju on väga lühiajaline, sest rikkuse ebavõrdsuse põhjused ei muutu. Muutub ainult sümptom ehk rahaline vaesus, aga põhjus selle taga mitte.

Lisarikkus võib hoopis negatiivselt mõjuda, sest vaesel inimesel on rohkem raha, et omale lisakohustusi võtta („mul on veel raha ühe laenumakse jaoks") ja ennast hoopis sügavamasse auku kaevata.

Rikkus ei tähenda seda, et inimesel on palju raha või palju varasid. Raha ja varad on lihtsalt sümptom või tagajärg. Rikkus on pigem uskumused, mõtte- ja käitumisviisid, mis sellele rahale eelnevad ning võimaldavad teenida rohkem raha ja koguda varasid.

Seda aga paraku maksude kaudu ümber ei jaota. Vähemalt mitte sellisel moel, nagu need praegused ettepanekud loodavad.

Meil peaks juba enda lähiajaloostki olema piisavalt näiteid, et see ei tööta. Rahareformid ja kommunistlik varade riigistamine on juba korduvalt seda proovinud.

Sellise maksustamise tulemusena pigem visatakse rikkamatele kaikaid kodaratesse, ilma et keegi otseselt kasu saaks. Võib-olla on kõik natukene võrdsemalt vaesed, aga kas see peaks tõesti eesmärk olema?

Minu arvates peaks sihtima lahendusi, mis aitaksid vaesemaid järgi, mitte ei tõmbaks edukamaid tagasi. Natukene rohkem ebavõrdsust riigis, kus vaeseid praktiliselt pole, on parem, kui täiuslik võrdsus läbi võrdse vaesuse kõigile. Viimase kogemus peaks veel paljudel ka meeles olema.

Kui üks olümpiasportlane jookseb liiga kiiresti, kas siis pannakse talle lisaraskusi külge või pigem otsitakse viise, kuidas teisi paremini treenida, et nad järgi jõuaksid ja ka sama häid tulemusi saavutaksid?

See on kõvasti raskem ja nõuab teadmisi ning mõttetööd, mille jaoks enamus poliitikud ilmselt pole piisavalt pädevad. Aga selleks ongi olemas teiste riikide kogemused, tegemised ja kõikvõimalikud eksperdid, kes sellise ülesande kallal kindlasti hea meelega töötaksid.