TÕNU ÕNNEPALU: Jõmmist meis ja meie ümber
Kõige vahvam projekt sarjast “Nulltolerants” käidi minu arust välja ühel kevadisel Res Publica korraldatud konverentsil. Seal oli juttu jõmmidest meie elus. Võitlusest jõmluse kui nähtusega.
Väheinformeeritud lugejale teadmiseks: jõmm tähendab kodanikku, kelle jalg aeg-ajalt liiga raskelt gaasipedaalile vajub ja kes üldse oma kaasinimeste suhtes just ülearu suurt delikaatsust ega tähelepanu ei ilmuta. Ühesõnaga, tavalist inimest, nagu meiegi sinuga, armas lugeja, tunnistagem, vähemalt mõnel oma elu kahetsusväärsel hetkel.
Jõmlusevastane kampaania oli ilmselt teadlikult planeeritud kevadperioodile, sest jõmm meie keskel ja (tunnistagem taas, kuigi see on nii raske) meis enestes ärkab just suve saabudes, iseäranis jaanipäeva paiku. Kui lõke põleb ja liha kärssab. Nii et igati päevakohane oleks see teenimatult eurovalimiste varju jäänud suur-projekt taas tulipunkti tuua. Haarata nii-öelda härjal sarvist.
Kas naisjõmme polegi?
Muide, huvitav on see, et jõmmid, nagu sõnagi ütleb, on eranditult meessoost. Kas naisjõmme polegi? Aga kust siis jõmmid sünnivad? Ja kellega nad ühte heidavad? Ja jõmmide lapsed? On need kohe jõmmid või saavad selleks alles elu jooksul? Sel juhul oleks viga eelkõige haridussüsteemis ja võti oleks selle reformimises. Puhastada jõmmidest esmalt meie koolid. See oleks seda lihtsam, et meessoost isikuid, olgu siis vähem või rohkem välja arenenud jõmmitunnustega, on seal võrdlemisi vähe.
Võib ka olla, et jõmmi (mõni ütleb vulgaarselt: juraka) vaste naisilmas on lihtsalt beib. Kuigi see kõlab natuke vanamoeliselt. Ja beibluse likvideerimisest pole eriti juttu olnud. Aga kui meie riigijuhid oleksid loogilised, järjekindlad ja sugude võrdõiguslikkust austavad, siis taipaksid nad isegi, et selline seksism on lubamatu.
Olgu kuidas on, ma mäletan, et härra justiitsminister (või oli see härra Reinsalu?) avaldas nende jõmmiteemaliste mõttetalgute eel Eesti Raadios koguni lootust, et kord õnnestub jõmlus meie elust täielikult välja juurida. Vähemalt oleks see ideaal. See on iseenesest tore, kui eesmärgid nii kaugele seatakse. Ma ei tea küll, mis vahenditega see ideaal (jõmmivaba Eesti) kavatsetakse ellu viia. Võib-olla on lugejatel ideid?
Jõmm minus eneses
Minu lihtsa arusaamise järgi oleks toimivaid vahendeid küll ainult kolm: tuuma-, keemia- või bakterioloogiline. Muidugi kaasneksid nende vahendite rakendamisega teatavad kõrvalkahjustused, aga suurte eesmärkide nimel ei saa väikestest kahjudest hoolida. Lõppude lõpuks ei tohiks nende osakaal, kelle kohta võib öelda, et tegemist on absoluutselt, sajaprotsendiliselt jõmlusvabade isenditega, kogu elanikkonnast liiga suur olla.
Kuid lugeja siiski mõistab, et ilmselt lükkub jõmluse täielik likvideerimine kaugemasse tulevikku. Siin välja pakutud vahendid on selgelt liiga radikaalsed. Ja lisaks jääb veel kahtlus: isegi kui jõmmidest lahti saadaks, kust siis võtta inimesi nende asemele? Eks igal maal ole omad jõmmid. Ja võib-olla üks elu-, töö- ja paljunemisjõuline isend ongi natuke jõmm?
Näib aga küll, et sellegi suve peame me hakkama saama Eestimaal nii, nagu ta on. Mõõdukalt jõmmirikkal. Võib-olla koguni alustama jõmmist endas. Rakendama nulltolerantsi selle suhtes. Aga kes see ilusal suve ajal ikka viitsib. Tegelikult on ju natuke jõmistada tore.
Kas selle nulltolerantsiga pole üldse üks imelik lugu? Et kui teda ikka tõesti tõsiselt rakendada mis tahes pahe või väärnähtuse vastu, siis tuleks plats praktiliselt puhtaks teha. Mitte pahedest ja väärnähtustest, vaid inimestest. Näiteks panna kõik vangi. Sest kes meist poleks pattu teinud? Ületanud lubatud sõidukiirust, sõitnud ilma piletita trammis, kasutanud ära oma ametialast positsiooni või sugulussidemeid isiklike hüvede suurendamiseks. Või lihtsalt soovinud kaasinimesele halba. Siiralt. Olnud jäme ja hoolimatu, käinud mööda räuskavast pätikambast ja soditud seinast, haaramatagi sõnarelva või puhastusharja järele.
Jutt nulltolerantsist on lihtsalt üks järjekordne jutt. Ja nii seda võtkemgi. Pahede väljajuurimine on ju kiiduväärne. Aga selle juures ei maksa unustada, et keegi meist pole 100 protsenti pahedevaba ega ka 100 protsenti jõmlus- või beiblusvaba. Isegi mitte kirjandusteadlane ega sinisukk. Kuigi neist ju tõesti midagi sellist ei kahtlustaks. Aga mõnikord peidavad just need, kes jõmme-rullnokki ja nende tühiseid naissoost kaaslasi kõige rohkem põlgavad, endas salajõmmi või salabeibet. Või kibedat ihalust nende järele.
Nulltolerants teiste suhtes
Aga loomulikult on nulltolerantsi alati lihtsam arendada kõigi teiste suhtes. Muide, kas see, et see nulltolerantsi jutt just valitsusringkondadele (Ameerikas juba ammu ja nüüd ka meil) nii armsaks on saanud, pole teatav tagasipeegeldus? Ühiskond nõuab ju valitsejatelt, et need oleksid plekitult puhtad. Ei kihutaks, ei jooks, ei hooraks, ei teeks diskrimineerivaid avaldusi ja isegi mõttes ei himustaks oma ametiseisundit mõnikord natuke enda jaoks ära kasutada.
Kuigi juba Piiblis on öeldud: ei saa härjal suud siduda, kes pahmast tallab. (Seletuseks: pahmas on viljakõrred, millest härgade tallamise abil teri eraldati, ühesõnaga, härjale mõnus suupoolis.) Aga tänapäeva inimesed ei loe enam nii keerulisi raamatuid.
Ühesõnaga, ühiskond ajakirjandusega eesotsas nõuab, et valitsejad oleksid sellised, nagu ükski inimene ei ole. Loomulikult säärane nöörilkõndimine (oma pahede varjamine) frustreerib. Tahaks ühiskonnale kätte maksta. Ka neil kõik halvad, aga samas nii head asjad ära keelata. Hammas hamba, nulltolerants nulltolerantsi vastu. Ja ongi metslus käes.
