Seda praegu, sest otse öeldes on Kreeka tegelikult juba paarkümmend aastat tantsitanud Euroopa ladvikut oma (ja veel mõne suurriigi!) tahtmist mööda ja ikka nii, et teiste riikide ja rahvaste arvel, olgu neid rahvaid 1-2 või – nagu tänagi – kogu Euroopa.

Esmalt pisut teavet isikutest ja terminitest. Meie TV-ekraanidele lubatute valikust tulenevalt ei osanud keegi selgitada, miks kõikides telepiltides Tsiprase esinemisest Europarlamendis näidati pikalt hallide lokkidega meest eelviimases reas, kes kõnemeest tuliselt toetas.

Tegemist on vanima – 91 aastase – ja legendaarse EP liikme Manolis Glezosega, kes 30. mail 1941 võttis koos Apostolos Santasega Ateenia Akropoliselt maha Natsi-Saksa lipu, millest sai võimas märguanne kõigile – Euroopa ei lepi kahe diktaatori poolt ikestatud alamate rolliga.

Nõukogude Liit püüdis hiljem iga režiimi vastu võidelnud, korduvalt surma mõistetud ja kõige kiuste ellu jäänud Glezost kommunistina serveeerida ja ta sai ka Lenini nimelise rahupreemia, ent poliitikuna oli ta sots kuni liitumiseni Syrizaga. Viimane on kirev vasakradikaalide seltskond, mille ootamatult alanud kommunistideks tituleerimine näitab tänase EL tippude ajast mahajäämist ja ideelis-teoreetilist nõrkust – ebamugavat vastast üritatakse sildistada terminiga, mis nagu ise ütleks kõik ära. Sama vea tegid ameeriklased omal ajal Fidel Castroga, ignoreerides fakti, et Castro vastu oli ka Kuuba kompartei, kes toetas diktaator Batistat! Kahe aasta pärast oli Castro surutud vastu seina ja tegi suurde poliitikasse tõmmatuna ja seal siiani hoituna sundvaliku.

Tsipras liitus küll õpilasena komparteiga, ent üliõpilasena lõi nende ukse kindlalt kinni. Pole ime - Kreeka kompartei on tänagi esindatud parlamendis - tänu tegudele võitluses diktatuuride ja okupantide vastu - , kuid tulenevalt ideoloogiast on nad jäänud poliitikas mugavussektantideks ja see pole Tsiprase-suguste jaoks.

Glezose üksmeelne näitamine teles aga tulenes sellest, et Syriza mullu mais Euroopa Parlamendi valimistel kogutud rekordilisest 1,52st miljonist häälest tõi Glezos üksi 430 000! Loogiline saak olukorras, kus päevakorras oli Saksamaalt sõja ajal tehtud kahju kompenseerimine ja kus Glezose omaaegset kangelastegu teavad kõik kui Oxi-päeva! Just edu europarlamendi valimistel lubas Syrizal nõuda erakorralisi uusi valimisi ja need võita. Samas on Syriza esiletõus olnud järsk, seotud tugeva Saksa-vastalisusega ja iga järgmine valimine võib seda seisu kardinaalselt muuta – asi, millega Euroopa teistes pealinnades arvestati Kreeka opositsiooni avalikult toetades, ent 5. juulil see lootus ei töötanud.

Ent nüüd sellest, millega on hakanud saanud Kreeka eelmised valitsused, milledest ühtegi ei juhtinud kommunistid või Tsiprase sugused vasakradikaalid. Kõike naabrite suhtes tehtut saab selgitada patriotismiga, ent väita, et kreeklased ei osanud oma sammude tagajärgi ette näha, on liiast. Pigem on olnud selgelt tegu Trooja hobuse mänguga nii NATOs kui ELis ja seda ka mõlemasse organisatsiooni mittekuuluvate riikide huvides.

Pärast niisugust karmi sissejuhatust tuletaks paljudele Kreeka saarte mõnusid nautinuile meelde, et kui huvitusite ajaloost, siis esimese maailmasõja lõppedes elasid kõigil saartel veel nii kreeklaste kui türklaste kogukonnad, kuid viimased deporteeriti sealt kohe Euroopa suurriikide otsusega.

Suureks tüliks Kreeka ja Türgi vahel läks alles 1974. aastal, kui teatud poliitikud otsustasid Kreekaga liita ka iseseisva Küprose saare. Kuna Ateenas oli parasjagu võimul Euroopas ebasoosingus olnud „mustade kolonelide“ punt, vastas Türgi sellele Põhja-Küprose okupeerimise ja ka „Põhja-Küprose riigi“ loomisega.

1981. aastal võeti Kreeka Euroopa Liitu ja kui järgnevalt kerkis päevakorda Türgi liitumine (ametliku kandidaadina detsembrist 1999), on Kreeka igal võimalusel kasutanud vetot, et seda takistada.

2004. aastal pääses Euroopa Liitu ka (lõhestatud) Küpros, kes sealtpeale on olnud Türgi liitumise peavetostaja. Mõistagi on ta seejuures vaid mõne suurriigi (eeskätt Prantsusmaa) tööriist.

EL-iga liitumisavalduse veel 1987 aastal  esitanud Türgi sisuline lollitamine on toonud kaasa selle, et kui veel 1990ndatel domineerisid selle poliitikas ilmalikud parteid, siis 2002. aastast on võimul selgelt islamistlik partei ja igale EL-poolsele „ei“ järgneb uus lahtiütlemine vahepeal vastu võetud euroopalikest väärtustest ja uute koostööpartnerite otsing.

Mis peamine – kui Araabia kevad hakkas tootma uusi pagulasi, kes üritavad just üle Türgi Euroopasse minna, lõpetas Türgi piir - ja seda eriti Kreeka vastas - oma pidamise. Loogika on lihtne - kui meid ei taheta, siis miks peame meie nende algatatud sõdade põgenikke endi juures hoidma!

Lisaks „kehvale“ piirile Türgiga on Kreeka siiani ametlikult sõjajalal Albaaniaga (1941. aastast peale), sest rahuleping eeldaks punkti (ühes) territoriaalses vaidluses ja Kreeka 1946-49. kodusõja-aegsete asjade klaarimist. Makedooniaga on aga asi eriti hull, sest selle nimelist riiki Ateena jaoks lihtsalt ei eksisteeri! (Kreeka nõuab teise riiginime kasutamist viitega, et tal endal on Makedoonia nimeline provints).

Mis peamine - Kreeka antud hoiak on paljuski toonud kaasa selle, et kuigi EL ametlik piir on vastu Ukrainat, valitseb Euroopa tagalas ehk Balkani poolsaarel täielik segadus: Makedoonia ja Albaania on ametlikud EL liikmekandidaadid, Montenegro ja Serbia peavad läbirääkimisi, Bosnia-Herzegovina ja Kosovo on aga ametlikult ei keegi ega kusagil! Seda aastal 2015, ehkki 1990. aastal oli mitme Jugoslaavia liiduvabariigi areng oma tasemelt kõrvutatav Balti (liidu)vabariikide omaga! Seda tunnistas 1991 ka EL nn. Badinteri komisjon, ms pidas võimalikuks Sloveenia ja Makedoonia kohest omariiklust ja Horvaatia oma tingimuslikult.

Täna pole Makedoonia tänu Kreeka vetodele ei NATOs ega ELis. Eks mäleta meiegi veel hästi, kuidas Eesti liitumine EL-iga venis – 1997-2004 tuli ikka ja jälle midagi täiendavalt teha, et kuulda – nüüd on jäänud veel kaks uut nõuet! Tegime sedagi, mille mõistlikkus oli küsitav, ent kõik sai sissepääsemisega korvatud. Pangem nüüd ennast Balkani riikide rahvaste või ka – käepärasem näide - ukrainlaste olukorda: pead nagu kõnelusi, täidad tingimusi, kuid kõik millegipärast venib ja midagi ei muutu, sest Euroopa suured tegelikult sind ei tahagi ja lepivad kiirelt kord võimulepääsenud korruptantide ja tekkiva oligarhiaga, kelledega kokkumäng tagab EL ladvikule ja pankadele korraliku sissetuleku ja võimalused mängudeks suures poliitikas.

Arusaadav on seegi, et kui mõne rahvaga 25 aastat ainult mängitakse – 27 riiki võivad anda positiivse arvamuse, ent piisab ühest „ei“, siis miks pingutada üldse nn. ühiste reeglite täitmisega elik – las naudivad oma tarkuse vilju.

Fakt on see, et suurem osa juba EL maadesse (Austria, Ungari) jõudnud pagulastest on tulnud üle Türgi ja läbi Balkani riikide, millised teed on nii või teisiti seotud Kreeka seniste võimude poliitikaga. Praegu oleks hea võimalus nõuda Makedoonia nimemängu lõpetamist, ent EL juhtide kaametest nägudest on raske otsustavust välja lugeda.