Kaasajal võetakse seda kui paratamatust ja karmim suhtumine võõraste huvide teenimisse on asendunud leebemaga. Ägeda ideoloogilise võitluse ajal kutsuti seda tüüpi tegelasi, eriti veriste diktaatorite teenistuses olnuid, viimaste „kasulikeks idiootideks“. Tolerantsi suurenedes on sildistamist vähem, kuid seotus saab ikka nii või teisiti ära märgitud.

Heaks näiteks on selles „venelannaga abielus olev“ Prantsusmaa parlamendiliige Thierry Marian, kes viimasel kolmel aastal on järjekindlalt külastanud Krimmi, ehkki Prantsusmaa pole ju tunnustanud selle territooriumi liitmist Venemaaga ja Prantsuse poliitikute enamus välistab sõidud okupeeritud territooriumile.

Kasutan seda näidet ka meenutamiseks, et praegune rahvusvaheline olukord on halvenenud just veebruaris-märtsis 2014 toimunud Krimmi okupeerimisest alates. Süüria sõja viimane faas, mille lahendamises väidetavalt püüab kaasa rääkida Yana Toom (ja nüüd ka Andrei Hvostov) on kohe kindlasti Ukraina sündmuste tagajärg. Tagajärg selles mõttes, et Ukraina pärast isolatsiooni sattunud Kreml sekkus sündmustesse Süürias lootuses, et tema ponnistused seal n-ö korvavad rahvusvahelise õiguse rikkumised Ukrainas ja ta võetakse taas ühislaua taha.

Mäletate Putini ÜROs tehtud pakkumist: moodustame uue ühisrinde Hitleri-vastase koalitsiooni eeskujul! Teadu pole seda sündinud ja Venemaa sõdib Süürias üksi (jätame kohalikud liitlased Türgi ja Iraani kõrvale), muu Euroopa aga sõdib samas koos USAga.

Ajakirjanikud on alati huvitatud tulipunkti pääsemisest. Sestap ei saa põhimõtteliselt Hvostovile ette heita Süüriasse sõitmist, ent Eesti ja Eesti välispoliitika seisukohalt on ju ikkagi olulisem Ida-Ukraina konflikti lõpetamine. Otse öeldes võis pärast Toomi valimisvõitu eeldada soleerimist Euroopas kaasmaalaskonna poliitika raamides, ent Ukraina teemadel.

Tunneb vähemalt olukorda ja inimesi ning saab Euroopale midagi öelda. Süüria on aga midagi muud. Mida Toom (ja Hvostov) Süürias korda võivad saata, sellele jõudis Toom juba vastata usutluses ERRile – seal otsustavad kõik USA ja Venemaa.

Süüria totaalne segipaisatus tuleneb paljus selles, et need, kes omal ajal otsustasid seal kõik ümber korraldada (Euroopa Liit seejuures neli kuud enne kui olukorda selgelt paremini jagav Araabia Liiga), omasid toimuvast valet ettekujutust.

Kas kaks Eestimaa esindajat tunnevad asju paremini, eriti praeguses eriti segamini paisatud seisus?

Sisuliselt on neil seal võimalik vaid tugineda ühel kahest suurvõimust ja karm reaalsus on selles, et Assadi juurde pääsetakse vaid Moskva abil. Elik – valikut tegelikult polegi. (Enamusele sobiv vahendaja on aga juba leitud ja kokkulepitud – Kasahstani president Nursultan Nazarbajev).

Sildid „europarlament“ ja „Eesti“ leiavad ilmtingimata kasutamist, sest suurte propagandasõjas on vaja näidata, et on olemas ka liitlased. Pikale veninud ja suure rahvusvahelise osalusega kodusõdade loogika aga ütleb, et võitjal tuleb algul võimu jagada ja siis võimult taanduda.

Eesti välisministril on õigus, kui ta ütleb, et Yana Toomi sõit ei mõjuta kuidagi Eesti välispoliitikat. Küll aga mõjutab antud sõit teatud välispoliitilise (soov)mõtlemise kinnistumist teatud valijaskonnas. Ajutiselt, sest varem või hiljem sünnib ikkagi just lähedal asuvate ja seetõttu paremini tajutavate sündmuste mõjul uus, tegelikkust suures poliitikas paremini kajastav pilt.