Toomas Alatalu: Põhja-Korea ja USA ootamatult tuliseks kujunenud olukorras on suureks õli tulle valajaks silmatorkavalt sõjajanune ajakirjandus

Alustaks väiksest ehk siis keset Vaikset ookeani asuvast Hiiumaast poole väiksemast Guami saarest, mis 1898 läks kentsakal moel USA koosseisu. Toona jõudis info kaugetele saartele ikka viimasena ja kui Guami reidile rivistus terve grupp USA sõjalaevu, kes pealegi panid võimsa kogupaugu, järgnes sellele vaikus ja koomiline etendus.

Oodatult purjetas suurima sõjalaeva külje alla laevuke, millelt ronis pardale Hispaania kuninga kohapealne saadik, kes kukkus koheselt vabandama kombekohese vastusaluudi mitteandmise pärast – neil olla püssirohi juba eelmisel aastal otsa saanud! Rääkimisega rutanud vaene mees ei teadnudki veel, et USA ja Hispaania on mitmendat kuud sõjajalal ja ameeriklased tulid saart vallutama (selle sõjaga läksid USA kätte veel Filipiinid, Kuuba ja Puerto Rico).

Asju laiemalt võttes on taandub nii mõnigi asi muu maailma suhtlemises Aasiaga sellele, et ei teata kohapealseid kombeid ja arusaamu. Seda siiani, ent selgemad näited ajaloost. End maailmavalitsejaks pidanud Briti kuningakoja poolt 1793.a. Hiina saadetud missiooni juht lord Macartney ei suutnud kuidagi mõista, miks ta pidi Hiina imperaatori ees põlvedel käima ja miks tema poolt antud kingitused võeti vastu kui Inglise kuninga andam maailma vägevaimale ehk siis Hiina imperaatorile.

40 aastat hiljem pandi „kes ikkagi kangem“ mäletatavasti jõuga paika, ent tänane reaalsus on seegi, et Hiina on suures ulatuses jätkuvalt Hiina ja suletud ühiskonnana 21. sajandisse jõudnud Põhja-Korea ikka säärane nagu ta 1945. aastal kaardile tagasi tuli.

Võib muidugi jätkuvalt muigega vaadata Põhja-Korea telediktorite esinemisi, ent vanem põlvkond võiks sel puhul noorematele kohe kindlasti öelda, et see tuletab meelde 1960-80ndate „Vremjasid“. Veel parema mäluga inimesed aga võiksid meenutada esialgu raadiost, ent siis ka sealtsamast „Vremjast“ etteloetud teateid sellest, kuidas Hiina välisministeerium tegi järjekordse „väga tõsise hoiatuse“ USA imperialistidele ja nende sabarakkudele Taivani saarel.

Esimene vastav hoiatus kõlas 7. septembril 1958 ja sealtpeale hakati neid – arusaadav, et kaalu juurde andmiseks - nummerdama – teine, kolmas jne. 25. mail 1960 tehti juba 100. väga tõsine hoiatus ja kui „gangster Eisenhower“ (= Hiina toonane kõnepruuk USA presidendi kohta) seejärel oma Ida-Aasia turnee tegi, siis tehti päeva jooksul kohe mitu tõsist hoiatust ja minu mäletamist mööda jõudis see arv ületada 400 enne, kui Hiina tegi oma esimese tuumaplahvatuse (oktoobris 1964) ja sõnarelv kaotas oma senise mõtte.

Aga – suurest sõnavahust hoolimata ei tulnud ei suurt ega väikest sõda Hiina ja USA vahel. Mõistagi oldi Vietnamis karvupidi koos, ent see oli n.ö.. vahendatud sõda ja veelgi tähenduslikum oli see, et pärast ameeriklaste pagemist Vietnamist käis Hiina viimase armeest korraks „üle“ üksnes selleks, et ei jääks kahtlust – kes on kangem mees Aasias.

Hiina „väga tõsiste hoiatuste“ seeriale aga eelnes Nõukogude Liidu liidri Hrustschovi sõit Pekingi (juuli-august 1958), mis oli mõeldud lepitusena Mao Zedongi alandamise eest (Stalini lubatud järgmine päev tähendas Maole 5-nädalast sundootamist Moskvas 1949-50) ja pidi panema aluse kahe suurriigi liidule. Kaks liidrit isegi sulistasid basseinis, ent hiljem tunnistas Nikita, et oli end leidnud „Aasia Hitleri“ kõrvalt ja tema järgmiseks strateegiliseks suursõiduks sai igal juhul USA turnee (suvi 1959).

Ent tagasi – Peking alustas oma (lääne maailmale) kentsakat sõnasõda pärast Chrustsovi visiiti ja ilmsest soovist näidata oma iseseisvust suures poliitikas (samas varjatult tuumarelva luues). Seejuures olid „hoiatuste“ konkreetseteks objektideks mitte suur Taivani saar, vaid Hiina rannikust 10 km kaugusel olevad pisisaared Kinmen ja Matsu, mis olid samuti rahvuslaste kontrolli all.

Siit ongi paras põigata Põhja-Korea juurde, mille ähvarduste konkreetseks objektiks on mitte USA tervikuna, vaid tema n.ö. eelpost Vaikses ookeanis ehk siis Guami saar. Olen Põhja-Koreast varem kirjutades juhtinud tähelepanu sellele, et tema tänane liider oli kõigest 22-aastane troonipärija, kui seal pandi toime esimene tuumapommi plahvatus. Omamoodi nimme, sest ametliku teate kohaselt lükati sellega ümber kahtlustused, nagu poleks (Põhja-)“Korea kangelaslik rahvas oma palavalt armastatud jne. juhtimisel võimeline…). Meenutuseks – 1985.a. oli ju KRDV ühinenud tuumarelvastuse leviku keelamise lepinguga, ent 2003.a. tühistas selle otsuse (Kim Jong Un oli siis 19-aastane).

Oli ka varasem katse lepingust lahkuda – 1993-94.a., mis oli mäletatavasti „külma sõja“ lõppemise järgne aeg, mil Nõukogude Liidu satelliidid jäid üksi suurde poliitikasse hulpima, ent USA toonane president Bill Clinton sai siis Põhja-Korea ikkagi n.ö. kontrolli alla. 2003.a. seisust aga tasub mainida Afganistani ja Iraagiga juhtunut ning lisada jutud Iraani ja isegi Liibüa tuumarelvast. Ühed võivad, teised … Fakt on see, et 2003-7 toimis läbirääkimiste formaat Kaug-Ida kuuik ehk kaks Koread, USA, Venemaa, Hiina, Jaapan, mis paraku katkes. Samas ja samuti 2003.a. alanud ning Euroopa suurriikide poolt veetud Iraani formaat viis oma töö 2015.a. edukalt lõpule.

Loogika pakub, et noorukina tuumarelvaga suures poliitikas vehkima harjunud Kim Jong Un sooviks, et kordunuks 1993. aasta algus, mil tema vanaisa Kim Il-sung (suri juulis 1994) sai n.ö. jutusoonele USA uue presidendiga.

Sedapuhku asus Valgesse Majja aga sootuks teistsuguse käitumismaneeride ja kõnepruugiga mees, kes tagatipuks andis selgelt märku, et teda huvitab kogu maailmas just see kant – mäletate kaitseminister Mattise (ja kogu Trumpi meeskonna!) esimest välisturneed! Reageerida uuele käigule saab alati mitmel moel.

Et Pyongyang just musklite mängu vastuseks valis, tulnuks ette näha, ent – kõiketeadev Lääs möönab ju sedagi, et pole teada Kim Yong Uni täpne vanus ega seegi, kas ta on välismaal õppinud! Kuna kohe kerkis päevakorda Põhja-Korea-USA vastasseis, pole kuuiku uut kokkuvõtmist tõsiselt arutatudki! Jällegi ütleb loogika, et väljapääs on pigem just selle uues kokkuvõtmises, sest nurkapandu peab tunnetama, et mõni võib teda mõnes asjas ka toetada.

Ootamatul kujunenud olukorras on suureks õli tulle valajaks silmatorkavalt sõjajanune ajakirjandus (üksikuid poliithulle on alati jagunud), sest senine jutt – (nõrk) Obama ei kasutanud ära võimalust Süüriat pommitada – on nüüd asendunud nõudmisega, et tehku Trump ometi midagi. See, mis igapäevaselt ja jätkuvalt Süürias, Iraagis, Jeemenis, Liibüas toimub, on nagu pühitult unustatud. Väidetav avalikkus tahtvat midagi värsket, midagi uut! Justkui poleks mingi vahet näiteks Iraani ja Põhja-korea vahel!? Propagandal ja propagandal peaks ikkagi olema vahe nii kardinaalselt erinevates situatsioonides. Ebareaalse sõnavahuga on lugu teine – ta on alati nagu on.

Hea seegi, et USAs annavad tooni rahulikud mehed – kindral Mattis ja ärimees Tillerson.

Reakodanikul on aga aeg taibata, et Kimil on lihtne ja just Guami üle on vahutada, sest sinnani küündimise võime on tal olemas – elik ta mõtleb veel reaalsetes raamides. Alustada „Guami sõda“ on selgelt palju tahta ehk siis – aasialik propagandavaht peab varem või hiljem asenduma reaalse jutu ja läbirääkimistega, milles osalevad kõik suured ja kus suunaks kontaktide taastamine kahe Korea vahel. Silme ees mõistagi see, kuhu kontaktid kahe Saksamaa vahel välja viisid.

Trumpi vaht või täpsemalt vastuvaht katab küll kogu Põhja-Korea, ent on ka aeg Trumpi lugemine selgeks saada