Muu maailma pilgud aga olid enne Kremlist kõlanud pomm-uudist pööratud Tel Avivi, kuhu kiirkorras oli lennanud ÜRO peasekretär Ban Ki-moon. Üritamaks lõpetada palestiinlaste kolmandat intifadat (= „ärkamine“, sisult mõistagi „ülestõus“ Iisraeli ülemvõimu vastu või siis „mäss“ viimaste kõnepruugis), mis sedapuhku käib külmrelvadega, millele juudid vastavad tulirelvadest. Ametlikeil andmeil on 3. oktoobrist peale surnuks torgatud üheksa juuti ja maha lastud 42 palestiinlast. Kõik sai alguse Iisraeli valitsuse keelust noorematel kui 50-aastased palestiina mehed minna Al Aqsa mošeesse – otsus, mida on varemgi langetatud. Sedapuhku tulnuks siiski arvestada, et just-just oli Palestiina lipp tõmmatud ÜRO „kõikide lippude rivvi“ (võit Palestiinale), Iisraeli valitsus oli koos USA vabariikliku parteiga jäänud kaotajaks Iraani tuumalepingus, Süüriasse olid kohale saabunud Venemaa lennukid, kes sekkusid sõjategevusse (30.09), millele kohe järgnes efektne tiibrakettide löök (7.10) jne....

Kui nüüd võtta Türgis, Iraanis, Süürias, Iraagis, Iisraelis, Jordaanias, Saudi Araabias, Jeemenis, Egiptuses, Liibüas juba neli aastat jutti toimunut ja omavahel tihedalt seotut kui „regionaalne revolutsiooniline situatsioon“ või ka lihtsalt kui „regionaalne kriis“, siis peaks juba seni toimunu põhjal olema selge, et järsud muutused ükskõik millises konfliktis mainituist tõid ja toovad kaasa muutused ka naaberkonfliktides ja naabruses. Võib isegi pidada imeks, et Iisraeli-Palestiina konflikt podises viimastel aastatel tagasihoidlikult (ehkki on neidki, kes loevad praeguse – eelmised 1987-1993 ja 2000-2005 – intifada alguseks aastat 2014). Plahvatamisest siiski polnud pääsu ja Iisraeli ladviku suureks üllatuseks osutusid peavastasteks sedapuhku noorukid ja isegi tütarlapsed. Kiirelt muudetud Iisraeli seadused andsid õiguse relva kasutamiseks ka alaealiste vastu, ent see ei päästnud olukorra halvenemist. Laias laastus ei saagi teisiti olla, sest kui naabruses löövad sündmustes kaasa noored, ei saa seis olla teine noorte palestiinlaste hulgas, kelle osaks on olnud pidev väljatõrjumine oma seaduslikelt aladelt ja seda muu maailma tühjade lubaduste saatel.

Tegelikult oli Iisraeli-Palestiina lepitamisega asi nii, et pühapäeval (18.10) teatas USA riigisekretär Kerry, et saab kolmapäeval ehk siis täna Iisraeli peaministri Netanyahuga kokku Berliinis. Esmaspäeval teatas aga viimane, et võib seoses pingelise olukorraga riigis koju jääda. Sestap kasutas Ban Ki-moon n-ö võimalust ja võimalik, et tegi õigesti, sest Obama-Netanyahu suhted on Iraani lepingu tõttu ülijahedad. Samas suutis Netanyahu 21. septembril ehk kohe pärast Venemaa lennukite saabumist Süüriasse leppida Putiniga Moskvas kokku „koostööks Süüria taevas“. Seega sündis antud lepe veel enne USA-Venemaa vastavat lepingut.

Lisades tõiga, et Netanyahu pühendas oma 1.10 kõne ÜRO Peaassamblee kõnepuldist eranditult Iraani tuumalepingu ehk siis Obama poliitika kritiseerimisele, võib öelda, et Lähis-Ida konflikti keskmes on toimunud kardinaalne ümberrrivistumine, mida Putin püüabki kasutada.

Mäletatavasti tõttasid Venemaa sõjalise kohaletuleku järel Putinit hurjutama ka Saudi Araabia ja Pärsia lahe emiraatide printsid, ent eelmisel nädala tehti vaherahu Jeemeni šiiitide ja sunniitide vahel. Täpsemalt öeldes tõmbusid sunniitlikud Saudi Araabia ja Katar tagasi ja seda hetkel, mil šiiitlikud Iraan ja Hezbollah rõhutatult rääkisid oma kaasalöömisest Süürias Assadi poolel ja sunniitliku ISILi vastu.

Ühesõnaga – ümberrivistumine piirkonnas võib olla veelgi suurem ja jääb vaid oodata, kus tuleb murrang enne – ISILi purustamises või kodusõja lõpetamises Süürias. Esialgu tuleb ära oodata USA ja Araabia liidrite reageeringud Assadi lennutamisele Kremli ja tagasi.