Valimiste lähenedes kuulen, kuidas „õige” valiku korral minevat kõik paremaks: tasuta teenuseid tuleb juurde, makse langetatakse ja üldse tehakse pauku uutmoodi. Potentsiaalse valijani jõutakse tihti ülalkirjeldatud meetoditega.

Loomulikult on erandeid, kuid üldpilt on väsitav. Maksudele ja raha ümberjagamisele pööratakse sel taustal ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu. Ühe tõstmine ja teise langetamine ning raha ühelt eelarverealt teisele liigutamine jõukust ei suurenda. Sama lugu on tasuta asjadega: kui lisatulu ei leita, kallineb miski muu nende arvel. Kui keskenduda ettevõtluses kasvuvõimaluste otsimise asemel üksnes kulude kärpimisele, siis pikas plaanis arengut ei teki. Investeeringuid tegemata pole põhjust kasvu loota.

Olen küll lihtne töövõtja, kuid kapitalismi veendunud pooldaja. Tänu kapitalismile ja vabale turumajandusele on võimalik üldse luua eeldused millegi ümberjagamiseks. See ei tähenda, et sotsiaalsed mõõtmed oleksid vähem tähtsad. Kuid siiski: sotsiaalriiki on vaja üleval pidada ja raha ei tule seinast.