ÜLLE RANNUT: keelebarjäärid Eesti ühiskonnas
Tegemist on Tallinna Ülikooli ettepanekuga, kuidas arvestada ebapiisava eesti keele oskusega vene gümnaasiumi lõpetanute haridusvajadustega (ehk lihtsamalt öeldes keelebarjääriga) ning toetada neid paindlikul üleminekul eestikeelsele õppele.
Kolledži eesmärgid on määratletud lähtudes haridust käsitlevatest rahvusvahelise õiguse dokumentidest, millele toetub Eesti hariduspoliitika tervikuna: UNESCO Inimõiguste konventsioon diskrimineerimise vastu hariduses (1962) ja EL Direktiiv (77/486/EMÜ).
Sellest tulenevalt on Tallinna Ülikool võtnud oma peamiseks eesmärgiks on toetada Eestis venekeelse gümnaasiumi lõpetanud noorte lõimumist Eesti ühiskonda, rakendades sobivaid meetmeid jagusaamiseks keelebarjäärist, mis takistab üliõpilaste võrdset osalemist õppeprogrammides ja võimaldades pakkuda nende haridusvajadusi arvestavaid võimalusi kvaliteetse kõrghariduse omandamiseks, õpingute jätkamiseks eestikeelses magistriõppes ning toimetulekuks Eesti tööturul.
Lisaks võimaldab selline hariduslikke erivajadusi arvestav õppekava pakkuda Eestis kõrghariduse omandamise võimalusi vene keelt kõnelevatele väliseestlastele, eesti hõimurahvaste esindajatele jt eesti keele ja kultuuri vastu huvi tundvatele välisriikide kodanikele, võimaldades neil omandada paralleelselt erialaõpingutega eesti keele oskus tasemel, mis võimaldab jätkata õpinguid eestikeelsetel magistriõppekavadel, suurendades Eesti toetajaskonda ning eesti keele ja kultuuri levikut maailmas.
Kuna Katariina kolledži kriitikud on püüdnud väita, et Eesti ühiskonnas puudub selline rühm, kellel on keelebarjäär, mis takistab nende võrdset osalemist eesti keeles kõrghariduse omandamisel, siis toon alljärgnevalt mõned arvandmed viimase aja statistikast.
Haridus-ja Teadusministeeriumi andmetel õppis 2006/2007 õppeaastal vene õppekeelega koolides kokku ca 33000 õpilast, kellest 14990 õppis Tallinnas (väljavõte EHIS-est seisuga 10.nov.2006). Tiia Kurvitsa andmeil („Kõrgharidus, venekeelne õpe ja riigikeele õpe Eestis“, Haridus- ja Teadusministeerium, 2008) oli 2007. aastal venekeelse gümnaasiumi lõpetajaid 3258, kellest 2169 (67%) asus kõrghariduses edasi õppima ja veidi üle poolte nendest (52%, 1131 lõpetanut) valis edasiõppimiseks eestikeelse õppe.
Vene keeles jätkas õpinguid kõrgharidustasemel 46% (1008) vene gümnaasiumi lõpetanutest, kelle segregatsiooni ja Eesti ühiskonnas toimetuleku pärast ei ole siiani keegi muret tundnud. Kurvitsa andmeil esineb 2005.aasta ja 2007. aasta võrdluses suundumus, mis näitab vene gümnaasiumist kõrgkooli eestikeelsesse õppesse astujate osakaalu vähenemist (vastavalt 59% ja 52%). See fakt on ilmseks tõenduseks eestikeelse kõrghariduse suutmatusest vene gümnaasiumite lõpetanuid integreerida.
Riigikeele riigieksam, mis mõõdab eesti keele kui teise keele taset B2 (vähemalt 60 p saavutamisel), ei ole kõrgkoolis eestikeelses rühmas õppimiseks piisav. Tiiu Kurvitsa andmeil sooritas 2007. aastal ligikaudu 58% gümnaasiumi lõpetanutest eksami tulemusele 60 punkti ja täitis seega kesktaseme nõude.
80 punktise tulemuse, mis vastab avalik-õiguslike ülikoolide sisulistele nõudmistele, täitis vaid ca 30% riigikeele eksami sooritanutest. Kogemused on samas näidanud, et ka 80 punktise tasemega ei tule üliõpilane näiteks humanitaarteaduste valdkonnas õppides toime. Tegelikult eeldab keeleliselt nõudlikemail õppekavadel õppimine taset C1, millele lisandub akadeemilise eesti keele oskus.
Vene koolide lõpetajaid ei ole kunagi testitud tasemeeksamitel sellise eesmärgiga, et nad peaksid keskkooli lõpuks omandama eesti keelt emakeelena kõnelejatega (eestlastega) võrdse taseme, seetõttu ei saa me ka oodata, et neil järsku tekiks tase, mida neilt pole kunagi oodatudki. Pealegi ei ole teises keeles õppija kunagi võrdses situatsioonis sellega, kes õpib oma emakeeles, eriti veel uusi tundmatuid õppeaineid. Seega ei saa kuidagi väita, et vajadus Katariina kolledžis pakutava tugiprogrammi järele puuduks.
Siiani ei ole suudetud tagada efektiivseid programme, mis julgustaks vene gümnaasiumi lõpetanuid Eesti ülikoolidesse astuma. Kui me loome vene üliõpilastele õpingute alguses õppekava, mis on kohandatud nende hariduslikele erivajadustele vastavaks, aitame me neil premini integreeruda Eesti haridussüsteemi ja hiljem Eesti ühiskonnas töötades paremini toime tulla. Selline tegevus kahtlemata suurendab nende mobiilsust ühiskonnas ja väldib segregatsiooni, mite vastupidi.
Eespool kirjeldatud probleemile näeb Tallinna Ülikool lahendust uues kompetentsikeskuses, mis hakkaks tegelema kakskeelse õppe arendamisega ning kureerima kakskeelsete õppekavade täitmist erinevate Tallinna Ülikooli instituutide poolt.
