Ülo Niinemets: Eesti ühiskond stagneerub
Katseklaasid, taimed, valgetes kitlites teadurid. Siin uuritakse lillede keelt. Jah, te lugesite õigesti.
„See kast siin maksab Ferrari hinna,” ütleb professor Ülo Niinemets – Eesti üks edukamaid noore põlve teadlasi, osutades ilmetu neljakandilise kasti poole, kus analüüsitakse taimede eritatavaid lõhnamolekule. „Ja see maksab Mercedese hinna.” Niinemetsa juhitav uurimisrühm on üks väheseid Euroopas, kes selle teemaga tegeleb. Algul tundub, et Niinemets räägib eesti keelt aktsendiga. See on mõistetav, kuna tema uurimisrühma töökeel on inglise keel.
See, kes tuleb Niinemetsa laborile külla, saab teada, et taimedel ja inimestel on tegelikult väga palju ühist. Kui on palav, higistavad taimed nii nagu inimesed. Ja annavad teistele teada, et „mul on kuum, mul on janu, mind sööb röövik”, eritades õhku signaalmolekule. Kui üks taim saab teada, et naabrit kiusavad röövikud, reageerib ta sellele, muutes enda lehti kibedamaks, et need enam söödikutele ei maitseks. See ongi lillede keel.
••Inimesed on harjunud mõtlema, et keel on midagi meile, inimestele, ainuomast. Teie uurite aga seda, kuidas taimed omavahel suhtlevad.
Jah, terve loodus suhtleb omavahel. Kui lilleõis hakkab lõhnama, teab putukas, et nüüd võib ta tulla kohale, et saada nektarit ja samal ajal lille tolmeldada. Putukad, loomad ja taimed kasutavad märgisüsteemina lõhna, nende lõhnatundlikkus on meist tuhandeid kordi parem. Inimese nina tajub näiteks etanooli lõhna, kui kontsentratsioon on 300 osakest miljoni kohta, aga taimede emiteeritavaid signaalmolekule on vaid üks-kaks osa miljardi kohta.’
••Te uurite seda, kuidas taimed annavad signaalmolekulide abil teada, et neid piinab janu, mõne toitaine vaegus või kuumus. Kas on lootust, et sellest tehnoloogiast tuleb tulevikus kasu ka põllumajandusele?
Jah, absoluutselt. Praegu kasutame me lõhnaproovide analüüsimisel suuri kohmakaid instrumente, mis on laboris (needsamad, mis maksavad Ferrari hinna – toim), aga on mõeldav, et tulevikus arendatakse välja kaasaskantavad seadmed, millega saab minna põllu äärde, võtta õhuproov ja kohe teada, kas taimedel on mõne mineraalaine puudus või muu probleem.
••Kas on loota, et neid seadmeid hakatakse tootma Eestis ja saate uuele tehnoloogiale patendi?
Ma ei tea, kas me läheme kommertsialiseerumise peale. Teaduse mõttes võime küll üsna kaugele jõuda. Aga kui midagi tehakse avaliku rahaga, peaks tulemus olema avalikult kättesaadav. Ja kui firma rahaga, siis asi patenteeritakse.
••Mis on see, mis teeb ühe inimese teaduses edukaks?
Erki Nool ütles ühes intervjuus, et kõik otsivad niši, kus saada kiiresti edukaks. Aga tegelikult on kõige olulisem rutiinne töö. Teaduses on sama. Kolleeg ütles, et on mitu korda olnud koos geeniusega laboris. Aga geeniusega on raske töötada, sest ta teeb korraga mitut asja ja midagi valmis ei saa. Ma arvan, et geenius küll ei viitsiks koguda 65 000 puulehte nagu mina noorena.
••Juhite ka keskkonnamuutustele kohanemise tippkeskust. Mis muutub Eesti looduses poole sajandi pärast?
Prognoositakse, et sajandi lõpuks on aasta keskmine temperatuur 3–10 kraadi kõrgem kui praegu. See tähendab, et aurustub rohkem vett ning on rohkem sademeid. Kliima läheb niiskemaks, eriti talvel. Mida niiskem on kliima, seda rohkem on sääski, putukaid, vee-elukaid. Eesti põllumajanduse jaoks on kliimasoojenemine pigem võimalus: tingimused paranevad. Kuna oodata on maailma rahvaarvu kasvu, kasvab toidu nõudlus.
••Kui sademeid on rohkem, on oodata ka rohkem üleujutusi?
Jah, Eesti maa kvaliteet läheb väga halvaks. Kui üks talunik ka hoiab kraavi puhta ja kuivendab maad, aga naaber seda ei tee, pole ju asjal mõtet, vesi ei voola ära. Hollandis on nii, et kui kraavi ära ei puhasta, siis tehakse see ära sinu eest ja pärast esitatakse arve. Seal on ühistegevusel pikad traditsioonid. Ja see seletab Hollandi põllumajanduse edu. Eesti talunikud ühistööd teha ei oska. 2008. aasta maamessil võis näha, kuidas talunikud tulid kohale džiipidega. Nüüd on pangad masu ajal džiibid ära korjanud, talunikud sõidavad Volkswagen Passatitega. Samas toimus tohutu üleinvesteerimine ka põllutehnikasse: igaüks ostis traktori ja kombaini. Väikeste põllulappidega talunikud võinuks tehnika ühiselt osta.
••Kui te võrdlete praeguseid tudengeid enda õpinguteajaga, mis on muutunud?
Sihikindlust on vähemaks jäänud, teadmist, et kuhu ma tahan jõuda. Selle taga on ühelt poolt see, et ühiskonnas on palju ebakindlust, raske on tulevikku prognoosida, ja teisalt ahvatluste rohkus. Noortel on tõsised keskendumisraskused: võid terve päeva internetis kulutada. Vaatan, et siin selles maaülikooli majas on õhtul kell kuus kõik aknad pimedad. Aga siis, kui mina tegin doktoritööd, siis käis elu veel hilja õhtulgi.
Ei ole mõtet tulla loengusse kohale, et saata SMS-e ja netis surfata. Siis olgu tudeng parem juba kodus.
••Tudengid kurdavad, et ei saa õppimisele pühenduda, sest peavad tööl käima, et raha teenida. Kas te ei arva, et korralikud õppetoetused lahendavad olukorra?
Raha jääb alati väheks. Probleem on, et tööandjad eriti ei väärtusta haridust ja kriitilist mõtlemist, mille ülikoolis õppimine annab. Eesti on stagneerunud. Vaatame kas või meie poliitilist elu, seda, kuidas eksisteerivad „õiged arvamused”, mida ei tohi kritiseerida. Ja paljud tahavadki töötajaid, kes on kõigega nõus ja teevad täpselt, nagu öeldakse. Küllap endal on ka mugavam, kui väga palju mõelda ei viitsi. Teaduses oleme näinud, kuidas teisitimõtlejatel, mitte enamusel on õigus. Nagu Giordano Bruno, kes läks tuleriidale.
••Olete taimeteadlane. Palun vastake: miks ei maitse talvel poest ostetud tomat sama hästi kui enda kasvatatu?
Ta tuleb kaugelt, Hispaaniast, Hollandist. Ta on toorelt ära korjatud, sest muidu oleks ta teel siia ära mädanenud. Kui vilja poleks pooltoorelt ära korjatud, oleks taim sinna vilja valmimiseni veel igasuguseid kasulikke aineid sisse pannud. Vanaema noppis ka sügisel rohelised tomatid ära ja lasi neil pimedas paberi all punaseks minna, aga maitse polnud enam see, mis otsas valminud viljal. Lisaks veel keemiline töötlemine: Itaalias pritsitakse õunu 20 korda mürgikokteiliga. Tehakse umbrohutõrjet.
••Mida tarbija tegema peaks?
Mida lähemalt on toit pärit, seda parem. Me peaksime sellega, mis on toidu sees, kursis olema. Minu tütar on allergiline karmiini ehk E120 suhtes. See on riidevärv, asovärv, mida toiduainetööstus kasutab, et toitu punaseks värvida. Tootjad on inimeste vastuseisu E-ainetele üle kavaldanud – nad ei kirjuta enam pakendile, et toit sisaldab E120, vaid et see sisaldab karmiini. Ja tarbija vaatab, et ahah, toode sisaldab suhkrut, tärklist ja karmiini, mõeldes, et see on tavaline toiduaine. Sama lugu on titaandioksiidiga, mida kasutatakse, et mozzarella juustu valgeks teha. S ee on värvikomponent, mida pannakse laevärvi sisse! Või siis kaaliumbensoaat, mida pannakse limonaadi sisse, et see halvaks ei läheks, et seal bakterid ei areneks – kui me sellist limonaadi joome, siis hävitab see ka häid baktereid meie enda organismis. Asovärvidele on olemas alternatiivid, aga need on kallimad. Ja paljud looduslikud värvid ei talu kuumtöötlemist.
••Mille järgi te ise toitu valite?
Surrogaattoite ma eriti ei osta: juustumaitselisi tooteid, salatikastmeid, vähendatud rasvasisaldusega toite. Väldin hakkliha. Rumeenia kolleeg rääkis, et tema kodumaal saad minna lihapoodi, näitad näpuga lihatüki peale ja palud sellest teha hakkliha. Äsja käis uudistest läbi, kuidas õrnsoola kanafileesse lisatakse vett. See on juba tarbija petmine. Aga inimeste teadlikkus on tõusnud. Aianduspoodides on seemnete ostmise buum. Eks enda kasvatatud tomat olegi kõige tervislikum: sa ei vala sellele ju iga päev väetist ja selle asemel, et valada umbrohule mürgilahust, tõmbad parem need paar liblet ise ära. Aga kui me hakkaks kõike niimoodi nullist peale ise tegema, siis läheks asi väga arhailiseks kätte.
••Kas linnas kasvatatud toit on tervislik? Õhk on ju saastatud.
Õhk on kindlasti puhtam kui varem, kui autod kasutasid pliibensiini. Õhusaaste kõige ohtlikum element on peenosakesed, mis tekivad autokütuste põlemisel, rehvide kulumisel ja ahiküttest. Ahiküte on iganenud kütmisviis, raiskab aega ja reostab õhku. Mina soovitaksin mõelda ahikütte alternatiividele: gaasile, soojuspumbale.
Ahju ajamine on puude väärtustamise kõige odavam viis. Jah, võib öelda, et materjal, mida kasutatakse, on kehv. Aga kui puidurisu metsast ära viia, siis see tähendab, et see materjal läheb ringlusest välja ning ökosüsteem muutub vaesemaks.
••Kas Tartu ülikooli ja maaülikooli liitumine on hea mõte?
See on kunstlik teema. Maailmas on tendents, et ülikoolid liituvad, aga seda tehakse pahatihti, et saada ülemaailmsetes ülikoolide edetabelites endale massi jõul parem koht.EluloolistÜlo Niinemets
(snd 1970)
••Maaülikooli taimefüsioloogia professor, keskkonnamuutustele kohanemise tippkeskuse juht. Sai 2006. aastal riigi teaduspreemia, Valgetähe IV klassi ordeni kavaler
••Kui Niinemets läks tööle maaülikooli, oli tema uurimisrühmas algul vaid üksainuke töötaja. Kuue aastaga on ta rajanud uue uurimissuuna ning nüüd töötab ta uurimisrühmas 18 teadurit ja doktoranti, sh kaks sakslast ja venelast, ukrainlane, hispaanlane, iraanlanna, rumeenlane ja hiinlanna. Nii mõnigi neist kavatsebki jääda Eestisse. Nagu sakslane Steffen Noe, kes tuli Eestisse abikaasa ja nelja-aastase tütrega. Noe räägib eesti keelt ja teismeikka jõudnud tütar õpib eesti koolis.
••Niinemetsa juhitav teadusrühm töötab ülikooli peasissepääsust nii kaugel, et Niinemets hakkas igapäevaselt tööl käima tuletõrjeredeli kaudu.
••Kui Niinemets oli 14–15-aastane koolipoiss, ei mänginud ta hommikust õhtuni arvutimänge, vaid kogus hoopis... puulehti! Ühtekokku kogus ta 65 000 puulehte ligi 90 Eestis kasvavalt puuliigilt, et välja arvutada puude lehtede massi ja pindala suhe.
