Viimased neli päeva on näidanud, et Vakra on õppimisvõimetu. Ta pole ju esimest päeva avalikus elus ja teab, et kui poliitik valetab, hämab või jookseb, siis lõplikult põgeneda pole võimalik. Meie lähiajalugu on mäletab kümneid selliseid näiteid. Ka sotsidega. Kui selgus, sotside nõudmisel läbi surutud alkoholi tarbimise piirangud pole eesmärke saavutanud, oli Jevgeni Ossinovski ka päevi tabamatu. Kuni lõpuks tuli avalikkuse ette kommentaare jagama. Aga avalik ruum oli end selleks ajaks sotside-kriitilise infoga täitnud.

Usun, et Vakra tundis end Mikk Salu ees keerutades ja vassides halvasti. Aga ta ei suutnud öelda isegi poolt sõna, et peab võtma aega vanade materjalide ülevaatamiseks vms. Rääkimata vabandamisest. Seda ta pole suutnud siiani teha.

Viimased neli päeva põõsas veedetud päeva on Vakra poliitiline enesetapp. Ta oleks pidanud juba kolmapäeval, mil ilmus Ekspress, tegema pressikonverentsi või avalduse, kus oleks asunud aususe ja läbipaistvuse teele. Vakra viga oli põgenemine. Ta põgenes iseenda, tõe ja muu hulgas ka ajakirjanduse eest. Miks? Millele ta lootis? Kas ta tõesti uskus, et suudab teema surnuks vaikida?

Priit Kuusele antud inervjuus jätkas Vakra endale augu kaevamist. Kurbade silmadega esitatud enesekindlus oli juba hale ja meeleheitlik. Nii saab võita endale mõne päeva, ülikooli komisjoni otsuseni, aga mitte rohkem. Selleks ajaks on auk juba nii sügav, et sealt välja ronimine vaevarikas.

Olgu Vakra lugu kõigile õppetunniks, et tõe eest saab ära joosta, aga mitte põgeneda.

Rainer, üks küsimus lisaks neile, mida avalikkus tahab sinult teada saada: miks sa eile ajakirjanike eest minema jooksid?