Link kopeeritud!

Vahur Koorits: võitku Pevkur või Michal, tüli Reformierakonnas jääb ilmselt kestma

 (34)
Sisevalimised erakondades
Sisevalimised erakondadesFoto: Ekspress Meedia

Kui valimised on demokraatia pidupäev, siis erakonna sisevalimised peaksid olema sisedemokraatia pidupäevaks. Eesti erakondade sisevalimiste kogemus näitab aga, et tihti tüli nende järel jätkub. Üllatav tõdemus on aga, et tülist hoolimata võivad sisevalimised erakonnale edu tuua.

Erakonna esimehe kohale vähemalt teoreetiliselt sobivaid inimesi on kogu riigis umbes 120. Nende seas on 101 riigikogu liiget, umbes 15 valitsuse liiget ja veel mõned tähtsamad ametimehed, nagu suuremate linnade linnapead.

Ka poliitikas kehtib reegel, et heal juhul 20 protsenti inimestest sobib liidriks. 120 teoreetiliselt erakonna esimehe kohale sobivast inimesest jääb seega alles umbes 25 potentsiaalset esimeest. Eestis on reeglina riigikogus 5-6 parteid, igaüks vajab sobivat esimeest. Väiksemates fraktsioonides võibki olla vaid 1-2 juhiks sobivat inimest. Nemad jagavad omavahel võimu ära ja mingiteks valimisteks pole vajadust.

Isegi suuremates, 15-20 liikmelistes fraktsioonides ei pruugi tekkida konkurentsi erakonna esimehe kohale, sest mõni sobiv inimene on juba esimees olnud ja ebaõnnestunud, teised ootavad aga rahulikult oma korda, sest valimised on iga nelja aasta tagant ja kui praegune liider ebaõnnestub, siis annab ta järgmistel valimistel võimaluse järgmisele. Reegel on lihtne - vähegi edukas liider saab vähemalt korra riigikogu valimistel oma juhivõimeid proovida. Edu korral saab ta veel ühe võimaluse, ebaedu korral aga lahkub ametist.

Samal teemal:

Seetõttu ongi sisevalimisi harva. Reformierakonnas toimuvad tegeliku konkurentsiga sisevalimised ilmselt seetõttu, et parimasse poliitikuikka on jõudmas rida ambitsioonikaid poliitikuid, kes ei taha oodata, kuni järjekord nendeni jõuab, vaid on valmis võitlema.

Varasemad sisevalimised

Alles hiljuti sai kogu riik jälgida teravat sisevõitlust Keskerakonnas, mis pole siiani vaibunud, kuigi Edgar Savisaare toetajad on selgelt kaotanud. Valimised lihtsalt on konfliktsed. Nende käigus kiidetakse ennast ja tehakse vastaseid maha. Liiga viisakalt ei saa valimisi võita, seetõttu nimetataksegi kampaaniaid tihti räpaseks.

Riigikogu valimistel pole sellest hullu, sest erakonnad tegutsevad meeskondadena ja head suhted teiste erakondadega pole nii tähtsad. Erakonna sisevalimistel ähvardab kampaaniaga kaasas käiv negatiivne energia aga erakonna lõhki kiskuda. Näiteid pole vaja kaugelt otsida.

2012. aastal toimusid IRLis sisevalimised, kus kandidaatideks olid Urmas Reinsalu, Andres Herkel ja Liisa Pakosta. Kaotanud Herkel lahkus hiljem ja tegi Vabaerakonna.

2010. aastal toimusid sotsides esimehevalimised, kus senist esimeest Jüri Pihli üritasid kukutada Sven Mikser ja Marianne Mikko. Mikser võitis, mille järel Pihl ei kandideerinud järgmise aasta riigikogu valimistel ja on praeguseks lahkunud ka erakonnast. Sotse võis tollal suuremast lõhenemisest hoida vaid see, et Pihl oli astunud parteisse vaid paar aastat varem ega omanud seega liiga suurt toetust erakonnas.

Sisevalimised toovad tihti edu

Sisevalimistega kaasnevad tülid võivad erakondi hirmutada, aga natuke üllatav on, et sellest hoolimata toovad need erakondadele tihti edu. Parimaks näiteks on, kuidas Keskerakond sai kohe peale Edgar Savisaare kukutamist võimule nii, et Jüri Ratasest sai peaminister. Lisaks tõusis Keskerakonna toetus 32 protsendini.

Ka Mikseri võit sotside sisevalimistel tõi neile kiiret edu. 2010. aasta sügisel esitas Mikser Pihlile väljakutse, sest Pihli juhtimisel oli SDE toetus langenud alla 10 protsendi. Mikseri juhtimisel kasvas sotside toetus iga kuu, 2011. märtsis sai SDE riigikogus 19 kohta ja toetuse kasv jätkus ka peale seda.

Loe veel

Ainus selgelt negatiivne näide on IRL, kus 2012. aasta sisevalimised tõid kaasa Herkeli lahkumise ning lõhenemine rikkus IRLi tulemused nii 2013. aasta kohalikel valimistel Tartus kui ka 2015. aasta riigikogu valimistel. Samas võib IRLi ebaedul olla veel üks põhjus, nimelt kontori liigne toetus eliidi kandidaadile.

Kelle kord on juhtida

USA hiljutiste presidendivalimiste üks huvitavamaid järeldusi on, et erakonnad eksivad, kui nad panevad oma juhiks inimese, "kelle kord on kandideerida".

2016. aastal nimetasid demokraadid presidendikandidaadiks Hillary Clintoni, sest ta oli nii kaua oma järge oodanud, aga ta kaotas. 2008. aastal nimetasid vabariiklased samamoodi oma kandidaadiks John McCaini, kes samuti kaotas. 1996. aastal nimetasid vabariiklased samamoodi oma kandidaadiks Bob Dole'i, kes samuti kaotas.

Kandideerimisjärjekorras "oma aja" ära oodanud kandidaadi eelistamise häda on, et kandidaadiks saab inimene, kes on kulutanud palju energiat, et endale partei sees toetust koguda. Samal ajal võib kõrvale jääda kandidaat, kelle visioon on valijatele meeldivam, aga kes erakonnasisestes võimumängudes pole nii tugeval positsioonil.

Sisevalimiste pluss ongi, et see võimaldab leida kõige tugevama sõnumiga ja kõige atraktiivsema kandidaadi, kelle puhul on hiljem lootus, et ta suudab ka valimised ära võita. Edu soovivad erakonnad väldivad kandidaate, kelle "aeg on tulnud".

Sisevalimised, kus osaleb võimalikult palju erakonna tavaliikmeid, peegeldab tegelikku valimisolukorda ilmselt paremini kui kontorivaikuses toimuv juhivalik, kus populaarsusest on olulisemad omavahelised suhted ja kokkulepped.