Valel on lühikesed jalad
Selline möödarääkimine on kestnud juba aastaid ja inimesena, kes on sellesse ka omalt poolt panustanud, kutsuksin hoogu maha võtma. Meil tuleb üksteisega ka edaspidi koos elada, seega püüaks otsida pigem kokkupuutepinda.
Olen nõus Raua põhiväitega: valetamise õigustamine on poliitikule lubamatu ja rumal. Aaviksoo oponentidel on tekkinud suurepärane võimalus hakata leiutama valetamist jutlustava haridusministri kohta värvikaid metafoore. Tema sõnakasutus on tugeva kolinaga ämber, sest sellistel siltidel on tendents külge jääda.
Ent Aaviksoo teksti tähelepanelikul lugemisel selgub, et terminid „vale” ja „valetamine” on sinna pigem õnnetul kombel ära eksinud. Artikli sisulises argumentatsioonis ei ole neil mitte mingisugust rolli. Aaviksoo sisuline jutt pole mitte valetamisest, vaid pigem kollektiivsetest mäletamise ja unustamise mehhanismidest ühiskonna toimimises, nende rollist identiteediloomes ja seeläbi ka riigikaitses.
Aaviksoo ütleb, et igal riigil on „õigus saladustele ja valele; tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida”. Riigisaladused, mitteütlemine ja mahavaikimine ei ole veel valetamine. Riigid mäletavad oma identiteediloomes tavaliselt asju, mis aitavad kaasa positiivse minapildi ja rahvuslike huvide edendamisele, ning kipuvad unustama asju, mis sellele vastu töötavad. See on evolutsiooni käigus väljakujunenud kõiki inimgruppe iseloomustav universaal, mis täidab mitmeid emotsionaalseid, tunnetuslikke ja sotsiaalseid funktsioone. Selle eitamine oleks absurdne.
Näeksin Aaviksoo tekstis pigem nimetatud universaali toimimise arutamist seoses riigikaitsega kui üleskutset soosida „judenfrei” tüüpi valesid. Muidugi võib tema väited kontekstist välja tõsta ja viia äärmusse, kuid see on pigem poliitilise võitluse kui akadeemilise arutelu osa. Sellise võtte taga on „motiivide atributsioon” – oma hirmudest tulenevate kartuste ülekandmine oponendile. Üldjuhul viib see vaenuliku vastuaktsioonini, muutes kartused „isetäituvaks prohvetluseks”, mis kokkuvõttes ei ole kasulik kummalegi.
Tooksin Aaviksoo tekstis esile pigem väite, et Eesti riigikaitse tugevdamine eeldab etnilise identiteedi kõrval ka tugevamat riiklik-rahvuslikku identiteeti. Näeksin selles üleskutset arendada edasi Eesti riigimõtlemist, sarnaselt õiguskantsler Indrek Tederi viimastel aastatel esitatud ideedega. Meil on vaja tugevat kodanike riiki. Eesti kodakondsusel on täita väga oluline üles-anne, mida see mitme uuringu andmetel praegu ei täida – kõigi Eestit enda jaoks tähtsaks pidavate inimeste emotsionaalne sidumine riigiga. Et juhtiv poliitik sellise idee esitas, mis enne valimisi tema reitingut kindlasti ei parandanud, on väga tervitatav ja väärib lugupidamist.
Möödarääkimise üheks põhjuseks võib pidada Diplomaatia toimetuse tegemata kodutööd oma lugejatele konverentsi tausta selgitamisel. Vastavasse numbrisse valitud mitmest ettekandest võib hea (halva) tahtmise juures tõepoolest jääda mulje, et riigikantselei korraldusel toimus konspiratiivne üritus, kus otsustati hakata kraane kinni keerama.
Konverentsil osalenuna võin kinnitada, et oli väga põnev ametnike, ajakirjanike ja teadlaste mõttevahetus psühholoogilise kaitse teemadel, kus domineeris pigem ühiskonnakriitiline hoiak (näiteks Mihhail Lotman, Daniel Vaarik, Agu Uudelepp) ning oli ka paras annus eneseirooniat.
Toimetaja nõrk töö
Teine kontekst, mis tulnuks nende artiklite valiku puhul avada, oli konverentsi põhiidee, uues riigikaitse strateegias sõnastatud psühholoogilise kaitse tuuma lahtirääkimine. Siin olnuks oluline rõhutada, et eelmise aasta lõpul vastuvõetud dokument toob esimest korda seoses riigikaitsega sisse mõisted „ühiskonna sidusus” ja „lõimumine”, kusjuures „meiena” defineeritakse seal ühiseid väärtusi jagavat kultuuriliselt mitmekesist Eesti ühiskonda. Selline selgitus asetanuks ka avaldatud konverentsitekstid laiemasse raamistikku, tuues sarnaselt president Ilvese tekstiga esile pigem nende konstruktiivse sõnumi kui hirmuidentiteedi rõhutamise.
Samal ajal tuleb möönda, et „tõe mõõga” tüüpi metafoorid meie poliitikute sõnavaras viitavad gustavnaanlikule „tiigri seljas ratsutamise” kirele, mis võib tõepoolest lugejates segadust tekitada. Provotseerimine tähelepanu köitmiseks on kindlasti omal kohal auditooriumiga otse suheldes (Aaviksoo ettekanne sai konverentsil kõige suurema aplausi), kuid ajakirja tekstist tulnuks see välja toimetada. Eestlase identiteedi osaks on peale kõige muu ka usk, et „valel on lühikesed jalad”, mida Rein Raud meile kõigile tänuväärselt meelde tuletas.
Varem samal teemal:
Kaarel Tarand „Ares müristab asjata”, 1.4; Jaak Aaviksoo „Valed ja pooltõed on olemas ja elus”, 30.3; Tõnu Viik „Aaviksoo, Raud ja eestluse tuum”, 29.3;
Rein Raud „Kui suurt valet me vajame?”, 24.3
