Välispoliitika analüütik Pariisi veretööst: euroopalik avatus ja seaduste ülemlikkus jäid jänni erinevate mehikeste ning terroristidega
Sest ühel hetkel leidus tegelasi, kes kutsusid oma usulahu esindajaid just reedel teise usulahu või usu või rahva jne. esindajaid tapma, sest sel päeval tulid kokku paljud ehk siis oli võimalus paljusid tappa. Nüüd siis tuli see reedene terror ka Euroopasse, kus reedega algab nädalalõpp ja paljud tulevad kokku. Kusagilt aga anti tapmisvalmis äärmusmoslemitele korraldus valada 13. novembril oma viha välja tavaliste eurooplaste peal, kes seda kohe kuidagi ei osanud karta.
Öelda samas, et mitte keegi Pariisis poleks säärase koletöö võimaluse peale üldse mõelnud, pole aus. Tänane sõjategevus moslemitega asustatud riikides algas ju veel 2001. aastal ja eurooplaste kaasalöömisega ning selle kõrvalproduktid terroriaktide näol on varemgi ka Prantsusmaa pinnale jõudnud. Ehkki antud sõdimine on kestnud kauem kui esimene ilmasõda (1914-18 ehk 4 aastat) ja teine ilmasõda (1939-45 ehk 6 aastat), on ta eurooplastele siiani jäänud sõjaks seal ja siin vaid teleekraanil. Ehk siis kestab just niikaua kui päevauudiseid vaatad. Saavad uudised läbi, saab ka sõdimine otsa.
Seda ekraani vaatajaile, ent mitte sõdimiskohtade asukaile – seis, mida tulnuks kaks ilmasõj vintsutused üle elanud Euroopa asukail ikkagi tajuda. Eriti viimastel aastatel, kui muslimi maailmas puhkes üks kodusõda, täpsemalt ususõda teise järel ning nende julmus ja purustustöö kasvasid kiirelt. Nagu ka vapustused selle nägemisest ekraani vahendusel. Nagu ka eurooplaste (Euroopast pärit) isikute kaasalöömine nendes võitlustes, mis koos interneti võimalustega sidusid neid sõdu Euroopaga ikka rohkem ja rohkem.
Täna on küll õnneks võimalik öelda, et suurvõimud juba hakkasid tegelema sõdade lõpetamisega Lähis-ja Kesk-Idas. Ent seda ikkagi alles 14-l sõdimiste aastal ehk siis hiljaksjäämine oli selgelt kurjast. Miks varem seda tõsist ülesannet ette ei võetud, on teada ja väärib täna väljaütlemist – pidev sõdimine oli kasulik ja kasumlik relvatootjaile ja militaristidele, rahvakauged poliitikud toimetasid küll palehigis ja ka väljaspool Euroopat, ent olukorra ja ohtude hinnangud olid tihti ebatäpsed, mustvalged ning prioriteedid selgelt valesti reastatud.
Seda juba pikemat aega, sest Vana maailma on tabanud üks halb üllatus teise järel – vallutussõda Ukrainas, ISIL-i takistamatu teke ja laienemine (ehkki maailma tippjuhid arutasid olukorda kõrvalasuvas Iraanis kaks aastat jutti!?), Grexit, sõjapõgenike ja migrantide kolonnides sissemarss Euroopasse ning nüüd ka alasti terror Pariisis.
Ootamatus kindlasti, ent olgem nõus ka sellega, et euroopalik avatus ja seaduste ülemlikkus jäi juba mõnda aega jänni kokkupõrgetes teistsuguseid väärtusi ja mõttemalle esindavate kõikvõimalike mehikeste ja terroristidega. Oli ilmne, et reegleid tuleb muuta tagamaks põliskodaniku jaoks peamist – turvatunnet, õigust rahus elada ja oma väärtusi nautida. Paraku tehti tegude asemel sõnu ehk siis loodeti hea sõna võidule. Kahjuks alahinnati ka (tegelikult mitte eriti arvuka) vastase erilist julmust - kuri, kellega oli alustatud otsustavat võitlust, jõudis ilmselt teha otsuse, et lahkub areenilt suuri ohvreid tekitades.