Veel valedest: ilmalik ja avalik
Kõik nad kuuluvad nähtuste hulka, millele avalik võim peaks ennast vastandama. Tõsi, lõplikku õiglust ei ole võimalik saavutada, aga see ei tähenda, et tema poole pürgimisest tuleks üldse loobuda. Ja see on põhjus, miks ka avalikkus ei taha ega tohikski leppida Jaak Aaviksoo mõtteavalduste ja
-arendustega identiteedi ja valede teemal. Kui tema artiklit Diplomaatias võibki väga heatahtlik lugeja veel tõlgendada Raivo Vetiku kombel (EPL 05.04), et jutt valetamisest on õnnetu juhus, siis Aaviksoo teine sõnavõtt (EPL 30.03) ei jäta selleks enam ruumi.
Eestist hakkab saama ainus mulle teadaolev riik, mille valitsus avalikult tunnistab, et tema identiteedipoliitika põhineb osaliselt valedel ja tõega manipuleerimisel. Millegipärast paneme teistele riikidele vägagi pahaks, kui nad näiteks organiseeritud kuritegevuse koha pealt oma silmad kinni pigistavad või üritavad rahvusvahelist terrorismi oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutada. Või kui nad ei võta ette piisavaid pingutusi korruptsiooni tõrjumiseks või üritavad oma siseelu probleeme maha vaikida nagu perealbumid koduvägivalda. Selle retušeerimine tugevama poolt ei ole pealegi põhjus nõrgema kaitseks mitte sõna võtta.
Riikliku koduvägivalla tõrjumine on tänapäeva maailmas saanud koguni teiste riikide ühisasjaks. Aga kõiki neid nähtusi peab mõõtma samas mõõtkavas. Sest nagu Aaviksoo ütleb, väiteid maailma kohta tuleb „hinnata teljel õige-väär, mitte aga teljel hea-halb või siis ilus-inetu”.
Kodu vundament
Niisiis, kuidagi ei ole võimalik teha järeldust, et kui midagi leidub tegelikkuses, on see aktsepteeritav ka riikliku poliitika põhimõttena. Loomulikult on igal riigil oma saladused, aga seda polegi keegi vaidlustanud. Ent põhjendamatu on tõsta Aaviksoo kombel riigisaladusega võrreldavasse seisusse müütidega kaitstavad sümbolid. Ja kui väita, et „saladuste olemasolu võib tingida tõest hoidumist ja äärmuslikel juhtudel ka sulaselget valetamist”, siis mitte ilma täpsustuseta, millised juhud on äärmuslikud. Nii, nagu uurija võib seadusi järgides korraldada kuriteo matkimise, võib ka luuraja oma riigi ees õigeks jäädes opereerida valeinformatsiooniga ja ristküsitluse all ametnik keelduda vastamast põhjendusega, et ei tohi avaldada riigisaladust. Kuid see on oluliselt vähem kui õigus maha vaikida kõik, mis ei lähe kokku meie enese kehtestatud informatsioonilise enesemääratlusega – eriti sellisega, mis põhineb emotsionaalsel alusel. Kuritegu tohib matkida teise kuriteo avastamiseks ja rahvaga kõnelev minister ei ole luuraja vaenlase territooriumil.
Mul on tõsiselt kahju, et peaministril pole olnud võimalik sisuliselt sellesse diskussiooni süüvida, mistõttu ta teleintervjuus küsis, kas minu seisukohad võiksid õigustada näiteks Herman Simmi tegevust. Vastan: ei võiks. Erinevalt Aaviksoost ma ei arva, et kõigil eneseteadlikel subjektidel ja järelikult ka sel endisel kaitseministeeriumi ametnikul on õigus informatsioonilisele enesemääratlusele. Kui Vene luure ähvardas Simmi KGB-mineviku avalikkuse ette tuua ja nõudis vaikimise eest vastuteeneid, oleks Simm pidanud sellest ülemustele teada andma ja ametist tagasi astuma, mitte võtma ette samme enesesäilitamiseks. Samuti ei ole sellist enesemääratlemisõigust ei „Rossija! Rossija!” karjunud pronksiöö marodööridel ega inglise kunstnikku David Haslamit kui mitte-eestlast peksnud pättidel. Küll aga on neil kõigil õigus ühtviisi ausale kohtuprotsessile.
Rahvas kui kogudus
Aaviksoo seab tõe kõrvale või kohale usu, lootuse ja armastuse, kristluse kolm tugisammast. Alates valgustusajastust on läänemaailmas poliitiliste koosluste aluseks siiski peetud üht teist kolmikut: vabadust, võrdsust, vendlust. Igaüks võib oma isiklikus maailmapildis muidugi eelistada nii üht kui ka teist. Samuti võime jäädagi arutlema selle üle, mis värvi on armastus ja kas võrdsus tähendab kõigi võrdsust seaduse ees või kõigi võrdseid võimalusi eneseteostuseks. Sedagi peame tõdema, et mõlemat väärtuskolmikut kaitsvad institutsioonid pole tegelikkuses oma ülesandega väga hästi toime tulnud – ei ole saanud kristlik kirik ajaloos hakkama ilma ketserite tagakiusamiseta ega Prantsuse revolutsioon terrorita. Aga kui küsida, kummal neist peaks põhinema tänapäeva maailma avalik poliitika, siis mu meelest pole mingit kahtlust, et need on ilmalikud väärtused ja ühiskondlik lepe.
Ka Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et riigikirikut ei ole, ja sellest ei järeldu kuidagi, et riik ise võiks kiriku ülesanded enda kanda võtta. Nagu Kaarel Tarand tabavalt märgib, „riik ei hoolitse kodanike hingede eest ega tohikski seda teha” (EPL 01.04). Me oleme ju näinud, mis juhtub religiooni ja poliitika ühtesulamisel – sellist identiteedipoliitikat on jõuliselt rakendatud islamiriikides.
Miks siis võiks üks valitsus üldse soovida, et tema rahvas ei suhtuks temasse kui kodanikkond, vaid kui kogudus? Sest nii on lihtsam jätta oma alamatele muljet, et nad on vaenlaste poolt sisse piiratud valitud rahvas. Ja keegi ei sea kahtluse alla karismaatilise juhi kuulutatud vaateid ega aja taga ei oma isiklikku ega üldisemat õiglust, kuna valitseb permanentne eriolukord. Midagi sellist, mida kirjeldab üks Aaviksoo varasem ütlemine: „Infoühiskonna strateegilised vastasseisud ja võitlused toimuvad olulises osas meie kõigi peades. Seetõttu oleme igaüks justkui sõdur lahinguväljal ja teistpidi osake sellest lahinguväljast. Võitluse tulemuse määrab meie meelekindlus ja usk iseendasse. Selle määrab oskus eristada sõpru vaenlastest...” (EPL 23. 12.09). „Iseendasse” näib siin olevat mõeldud kollektiivselt, vaja on usku iseendasse kui sarnaselt mõtlevate kogukonda, mis peab suutma identifitseerida ilmselt nii välis- kui ka sisevaenlasi.
Erinevalt Vetikust arvan, et selline lähenemine ei toeta põhiseadusliku patriotismi ideed, vaid hoopis vastandub sellele. Sest paljusid, kellele põhiseaduslik patriotism saaks olla vägagi vastuvõetav identiteedistrateegia, võib meelekindel kollektiiv otsustada ikkagi vaenlasteks liigitada. Ka Aaviksoo kinnitus, et selline identiteet saab jääda avatuks kriitikale, ei kõla ses kontekstis eriti tõsiselt võetavalt. Pigem on siit vaid paar sammu sektantliku koosluseni, kus teisitimõtlejad tuleb kividega surnuks pilduda.
Aaviksoo meenutab meile põhiseaduses sätestatud perekonnaliikme õigust oma lähedaste vastu mitte tunnistusi anda ja küsib seejärel, „kas seda printsiipi saab/peab/võib laiendada ka juriidilistele isikutele, sh riigile”. See küsimus on hirmuäratav. Sest nii korraldatud maailmas ei saaks ju alluvat sundida andma tunnistusi oma ülemuse vastu, kodanikku oma riigi esindajate vastu, sõdurit talle sõjakuriteoks käsu andnud ohvitseri vastu. Kohut oleks lihtne nii-öelda avalikes huvides neutraliseerida.
Minister tunnistajapingis
Valitsuse liige peaks ju teadma, et avalikul ja eraõigusel on erinevad põhimõtted. Kui eraõiguses kehtib reegel, et kõik, mis pole keelatud, on lubatud, siis avaliku puhul on vastupidi: tegutseda saab ainult seaduse alusel. Samasugune erinevus on ka eraisiku ja avaliku võimu esindaja vahel. Olen viimaseni valmis kaitsma eraisik Jaak Aaviksoo õigust sõnavabadusele ja järelikult ka kõigi eelkirjeldatud seisukohtade väljendamisele. Aga niisamuti ei saa ma nõustuda olukorraga, kus selliseid vaateid väljendab avaliku võimu kandja.
Selle vahe tegemisest ei järeldu kuidagi, et riigi nimel võiks valetada, ehkki Aaviksoo üritab seda mu väitest tuletada. Vastupidi. Eraisik on see, kellele seadused tavaolukorras valetamist otseselt ei keela, riigi esindaja vastutus on mitu järku kõrgem. Kohtu analoogiaga jätkates: tunnistajapinki astudes peab inimene lubama, et kõneleb tõtt – see tähendab, räägib asjadest oma parima teadmise kohaselt ega ütle midagi, millest ta arvab, et see on tegelikult teisiti. Isegi kui ta väga tahaks, et oleks. Meie, riigi kodanikud, peaksime saama elada teadmises, et iga minister, iga riigikogu liige, isegi iga ministeeriumi pressiesindaja on meiega riigi nimel kõneldes kogu aeg samasuguses tunnistaja staatuses ja kui ta ütlebki midagi, millest hiljem selgub, et see oli vale, siis vähemalt usub ta ise sellesse ütlemise hetkel – või vaikib, kui seadus ei luba tal rääkida. Teistsuguses olukorras saab ka kõige veendunum usk, kõige visam lootus ja kõige pimedam armastus ikkagi ühel hetkel otsa. Mul on kahju, et üks vabariigi valitsuse liige peab nii lihtsaid ja põhilisi asju saama teada inimese käest, kes on tema meelest teisel pool barrikaade.
Varem samal teemal:
Raivo Vetik „Valel on lühikesed jalad”, 05.04
Kaarel Tarand „Ares müristab asjata”, 01.04
Jaak Aaviksoo „Valed ja pooltõed on olemas ja elus”, 30.03
Tõnu Viik „Aaviksoo, Raud ja eestluse tuum”, 29.03
Rein Raud „Kui suurt valet me vajame?”, 24.03
