Viie lapse ema kummalisest paradoksist: tohutu info ülekülluse juures jäävad pereloojad ikkagi esmaste teadmisteta
Millest saab alguse hästi toimiv ühiskond? Minu arvates on kõige aluseks enesega rahulolevad ja kindlustunnet omavad kodanikud, kellel on algatusvõimet ja oskust ühiskondlikel teemadel kaasa rääkida ja tegutseda. Kust sellised inimesed tulevad? Oma kodust muidugi. Oma perest, oma lapsepõlvest.
Inimese põhiolemus, see, mida väga suures osas mõjutab keskkond, kujuneb välja paaril-kolmel esimesel eluaastal. See aeg on kõige kriitilisem ning intensiivsem sotsiaalseks olendiks õppimise periood ning hiljem käitumismustreid muutma hakata on juba palju keerulisem. Hiljem probleemide korral püsiva muutuse tekitamine on äärmiselt vaevarikas ja ressursimahukas töö.
Niisiis, ettevalmistus tervemaks ühiskonnaks algab tervest paarisuhtest ja sellest välja kasvavast lastega perest. Need on kaks peamist suunda, kuhu tuleb panustada. Hästitoimivate suhete hoidmine kooselus ja peres koos lastega ei ole kaasasündinud oskus. Mõnedel on selleks rohkem loomulikku annet, teistel vähem. Oluline on aga fakt, et see on treenitav, õpitav. Info hankimiseks on erinevaid allikaid: raamatud, koolitused, arstide nõuanded. Seda kõike arvesse võttes on ebakindlust ikkagi üllatavalt palju.
Infomüra
Peamiseks probleemiks näib paradoksaalsel kombel olevat just info üleküllus. Nõuandeid pressib igalt poolt nii palju peale, et on raske, mõnikord võimatu olulist ebaolulisest või lausa väärast eristada. Milliseid enesetäiendamise võimalusi pakutakse aga hetkel lastekasvatuslikel teemadel?
Rasedusaegsetel kontrollidel pakuvad günekoloogid lugemismaterjali raseduse kulu, sünnituse ja vahetult sünnitusjärgse perioodi kohta. Nüüd on saadaval ka väike raamat tulevastele isadele, kus oma kogemustest räägivad juba isaks saanud mehed. Suuremad sünnitushaiglad Eestis pakuvad samuti erinevaid ettevalmistavaid kursuseid ning imetamisnõustamist sünnituse järel. Mingil määral hõlmavad need kursused ka vaimset ettevalmistust uue ilmakodaniku vastuvõtuks. See kõik on äärmiselt oluline ja vajalik, aga taoline abi peaks olema veelgi laiaulatuslikum ja seda peaks pakkuma pikemal perioodil.
Jällegi, küsimus ei ole selles, et lisaks eelnimetatule tugi- ja abisüsteem täielikult puuduks. See on erinevate mittetulundusühingute, teenusepakkujate ja ka meditsiinisüsteemi näol olemas, aga leiab minu meelest liiga vähe teed inimeste igapäevaellu. Abivajajad ei leia seda üles või ei saa seda endale lubada.
Suurem riigipoolne suunamine ja toetus oleksid siin olulise tähtsusega. Rohkem infot günekoloogi või ämmaemanda poolt raseduse ajal, rohkem teavitustööd ja kursuste vajalikkuse rõhutamist ka näiteks perearstidelt. Kursuste kulude osaline või täielik katmine riigi toel on teine ülioluline külg. Vesteldes oma tuttavate noorte emade ja isadega, kuulen tihti, et mõni teema tundub küll põnev ja koolitus vajalik, aga oma raha eelistatakse siiski mujale kulutada. Tihti pole küsimus ka eelistuses, vaid reaalsete finantsiliste võimaluste vähesuses.
Ennetus, mitte sund
Praegu sekkub riik hättasattunute pereellu vajadusel sunnimeetoditega, kui miski muu enam ei toimi. Mõistlikum oleks neid olukordi ennetada, pakkudes varakult infot ja tuge. See oleks kordades väiksem sissetung indiviidide pereellu, kui hilisem tagajärgedele reageerimine.
Arutelu teemal, kuidas tõsta Eesti rahvaarvu loomuliku iibe kasvu teel on akuutne ja vajab lahendusi. Olen veendunud, et üheks oluliseks takistuseks teise, kolmanda ja sealt edasi järgmiste laste saamisel on hirm oskamatuse ees. Juba esimese lapsega toime tulemine tundub küllaltki keeruline. Reaalset oskusteavet pakkuvad kursused ja koolitused tõstavad isade-emade eneseusku ja enesekindlust erinevates olukordades toime tulekuks. Kui on olemas enesekindlus, sünnivad peredesse ka teised, kolmandad ja neljandad lapsed. Ja mis kõige tähtsam, nad sünnivad rõõmsatele, lahketele ja enesekindlatele vanematele.
