Vladislav Inozemtsev: kõiki oligarhe ühe vitsaga lüüa on vale

USA-s ja Euroopas muretsetakse üha enam Vene nn oligarhide ja nende välismaal hoitava raha pärast. Seega tasub vaagida kaht tähtsat küsimust. Keda liigitatakse oligarhiks? Kas igasse oligarhi peaks kahtlustavalt suhtuma?

Kindlasti on kahtlus päevakorral USA-s, kus on kehtestatud sanktsioonid kahe Vene magnaadi, Oleg Deripaska ja Viktor Vekselbergi vastu. Sanktsioonide eesmärk on karistada Kremlit 2016. aasta USA presidendivalimisse sekkumise eest. Pärast endise Vene topeltagendi Sergei Skripali ja tema tütre ründamist närvigaasiga on ka Ühendkuningriik võtnud tarvitusele uued rahapesuvastased meetmed, mis seavad Venemaalt tuleva kapitalivoo hoolika uurimise alla.

Probleem on selles, et kriteeriumid, mille alusel lääne valitsused otsustavad, milliseid venelasi uurida ja karistada, on liiga laiad. Levinuim halva oligarhi definitsioon on isik, kelle rikkus sõltub poliitilistest sidemetest, eriti sidemetest Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. USA rahandusministeerium nimetas mullu jaanuaris loodud n-ö Putini nimekirjas 96 oligarhi. Nimetamine tugines ainult sellele, et nende väärtus on enam kui miljard dollarit.

Tegelikult on viga keskenduda sidemetele Putiniga. Paljud rikkad Vene ärimehed, sh Deripaska, Roman Abramovitš, Alfa Groupi Mihhail Fridman ning Norilsk Nickeli (nüüd Nornickel) Vladimir Potanin alustasid tegutsemist hoopis Putini eelkäija, Boriss Jeltsini võimu ajal.

Pealegi on jõukad venelased, kellele Kremli sidemed kunagi tulu tõid, juba Venemaalt pagenud ja äritsevad nüüd läänes või elavad eksiilis. Endine Moskva Panga president Andrei Borodin sai Ühendkuningriigilt poliitilist asüüli. Jevgeni Tšitšvarkin, endine mobiilimagnaat, on alates 2009. aastal Venemaalt põgenemisest Putini-vastaseid kampaaniaid korraldanud. Mihhail Hodorkovski, kes oli kunagi Venemaa rikkaim mees, veetis pärast Putini vastaste rahastamist kümme aastat vanglas väljamõeldud petu- ja omastamissüüdistuste alusel.