60 aastat tagasi Tallinn põles

 (71)
60 aastat tagasi Tallinn põles
----

Täna kell 18.30 aastal 1944 tabas Tallinna lähema ajaloo suurim hävitustöö – Nõukogude lennuväe terro-ristlik pommirünnak, mis tappis või haavas ligi poolteist tuhat ja jättis kodutuks viiendiku linlasi ning pühkis maa pealt hiigelpika nimekirja olulisi avalikke hooneid.

Tabamusi tuli 10–20 tükki minutis kolm tundi järjest

7. märtsil 1944. aastal sain 14-aastaseks ja samal päeval teatati, et eelmisel päeval oli puruks pommitatud Narva. Tallinnas oli mul külas mitu omaealist Narvast tulnud poissi, kes ütlesid mulle, et Narvat enam ei ole.

9. märtsi õhtul olime perega oma kodus Villardi 18. Kella poole seitsme paiku märkas ema mingi eelaimuse tõttu akna musta paberrulood eemaldades, et väljas on valge nagu päeval. Läksin kohe hoovi asja uurima. Tõsi, taevas oli kaks “jõulupuud” ehk valgustusraketti. Esialgu ei osanud midagi arvata, kuid inimesi hakkas järjest rohkem õue ilmuma. Kuulda oli küll mingit mürinat, kuid mitte seda tuttavat vene lennukite “uua-uuat”, samuti ei olnud õhuhäiret, ei flakkide pauke ega näha helgiheitjate valguskiiri. See oli vaikus enne tormi.

##Ja kus siis läks lahti, algul üksikud plahvatused, siis tulid juba plahvatuste lühikesed seeriad. Õhk ja maapind jalge all hakkas pahaendeliselt värisema. Inimesed kiirustasid oma kodudest kohvreid-kompse tooma ja õhukaitsevarjenditesse jooksma. Paanikat kui sellist ei olnud, see oli rutiin, sest viisteist korda olid punakotkad oma “torkimistega” jõudnud meid õpetada. Varjendid täitusid õige kiiresti.

Pommiplahvatusi, kord kõvemaid, kord nõrgemaid, kostis 10–20 korda minutis. Iga kõvem pani maja võbisema. Inimesed olid mures ja vaikisid. Tundus, et pommiplahvatustel polegi lõppu. Kuid umbes kaks ja kolmveerand tundi hiljem lõppesid need siiski, ja üsna järsku. Inimesed hakkasid tasapisi varjendist väljuma, tänav täitus murelike ja arvatavasti ka õnnelike inimestega, sest surm oli neist seekord mööda läinud. Taevas kumas linnas põlevate hoonete tõttu.

Läksin hulkuma, pooljoostes Koidu tänavat pidi Paldiski maantee suunas. Seal oli pilt palju hullem. Puithooned mõlemal pool tänavat olid laustules. Tänavat läbida oli võimatu – kuumus oli kohutav. Falckpargi ja Koidu nurgal oli aga tõeline paanika. Nutvad inimesed tirisid põlevatest kodudest välja raudvoodeid, silmapesukausse, kastruleid, raadioaparaate, põlevat mööblit, jättes tuleroaks riided, tekid ja toiduained.

Neli tundi hiljem jõudsin Roopa tänava kaudu koju tagasi sel hetkel, kui algas teine rünnakulaine - hävitustöö oli veelgi räigem.

Pärast kahetunnist teist lainet, umbes kella kolme ja nelja vahel lahkusime perega Tallinnast Nõmmele. Isa peatas Koidu tänaval ühe linnast välja sõitva autobussi, kuhu end peale surusime. Kogu Koidu tänava teine pool alates Luha tänavast oli üks suur tulemeri. Kuni Pärnu maanteeni ei kohanud ühtki inimhinge. Alles hiljem kuulsin, et tulekahjudest tekkiva tõmbetuule tõttu ei ole üldse võimalik sellises piirkonnas viibida.

Kogu Pärnu maantee oli täis linnast lahkuvaid põgenikke. Ahti Lobjakas, tallinlane

Pommitati infrastruktuuri säästes

Märtsipommitamine jättis terveks linna tähtsamad infrastruktuurid, põhilöök oli suunatud elanike ja eluasemete vastu.

Pommipäeval kella seitsme ajal õhtul jalutasid inimesed veel tänavatel, linnas toimis normaalne elu, kõrtsid olid lahti, kinod, pangad, teatrid töötasid. “Tallinn ei olnud rindelinn ja seetõttu mitte eriti tugevalt kaitstud. Sakslased olid üsna hooletud,” rääkis Eesti Muinsuskaitse Seltsi aseesimees Jaan Tamm.

“Vanalinnas purustati kaks kvartalit: osa Kirjanike maja kvartalist, osa praeguse majandusministeeriumi ümbrusest ja Niguliste ümbrus,” märkis Tamm. Estonia juurest läks pommitsoon lehvikuna laiali: ühelt poolt Tartu maantee ja teiselt poolt Kentmanni tänava vaheline ala. “Ilmselt loodeti, et tulekahju levib sealt ise edasi, aga Kalamaja puuasumit ja sadama ümbrust ei pommitatud,” ütles Tamm. Sõjalisi objekte sealhulgas ei olnud, sadamas purustati ainult paar ladu.

Loe veel

Luure töötas väga hästi, teati, kus oli puumajade rajoon ja elanikke kõige rohkem. “Rünnak oli suunatud tsiviil-elanike vastu, tööstusobjektid jäeti ilmselt meelega puutumata, et hiljem ei oleks tarvis neid endal taastama hakata. Näiteks trammiteed sai pärast puhastamist kohe kasutusele võtta,” rääkis Tamm.

Tallinnas oli enne pommitamist kerge lumi maas, kuid piltidelt seda ei leia. “Lund oli näha alles siis, kui jõuti Tartu maanteelt Lasnamäele või Narva maanteelt Iru kanti, linnas läksid puumajad põlema ju kuumusest, mitte tulest,” ütles Tamm.

Tema sõnul olevat üks Tallinnas alla lastud ja eluga pääsenud piloot hiljem vangilaagris väitnud, et jutud naislenduritest ja naistepäevast on legend. “Pommitamine oli tavapärane, nagu pommitati teisi Eesti linnu ja Helsingit.” Veiko Pesur

Enamlaste terroritööd

Kui enamlased nädala kolme eest teostasid ootamatult terrorirünnakuid Helsingile ja 6. märtsil nende pommilennukid kaheksa tundi pildusid süüte- ja lõhkepomme Narvale, purustades rusuhunnikuks meie ühe vanema ja omapärasema linna, siis oli karta ka meie teiste kodumaa linnade pärast, sest bolshevikud, olles võimetud rindel edu saavutama, katsetavad “muul viisil” – meid “vabastada”.

Et aga juba neil päevil vana Tallinn peab bolshevistlike õhugangsterite tule ja pommi all võitlema, seda ei arvatud siiski ette. Sest see kõik tuli järsku ja ootamatult.

Juba selsamal terroriööl, kui taevas Tallinna kohal oli punane ja tulikahjud peaaegu kõigis linnaosades kõnelesid bolshevistliku sõja, ja just nimelt b o l s h e v i s t l i k u s õ j a jõhkrusest ja toorusest, ilmnes aga meie, eestlaste sirge ja vapper hoiak.

“Teie võite meie kirikud, teatrid, avalikud hooned, haiglad, sajad ja tuhanded kodud purustada ja hävitada, kuid m e i d te sellega siiski ei hävita… Meie võitleme veel vapramalt, täie südikuse ja kõigi kannatuste kiuste edasi, edasi ja teie eneste hävitamiseni” – nii ütles üks leekide möllust kraami väljakandev naine, ja tema väljendus on üldist arusaamist ning seisukohta iseloomustav. Tallinna elanikkond jäi terroriööl rahulikuks, sattumata paanikasse. Ainult viha bolshevismi vastu kasvas. Hambaid kiristades, huuli kinni surudes tegutses vana ja noor, mees ja naine kas oma või kaaskodanike vararaasukest pommirahe ja tulemöllu all päästes.

Tõsi küll, Tallinna elanikkond, saades juba pommitusöö algul teada, et meie rahvuslik uhkus ja kõigi suurte riiklike, ühiskondlike, kultuuriliste jne. sündmuste kogunemispaik – “Estonia” teatrimaja – on langenud terrorirünnaku ohvriks, oli masendatud, kuid keegi ei heitnud meelt… Pärast sõda ehitame uue “Estonia” üles, ütles üks paljude seast tuhandete suude nimel, vaadeldes teatrimaja leekidemöllus ja suitsupilvedes. Purunenud akendest limpsisid tulekeeled põlevate kardinatega punasesse öösse, nagu vandudes, et ei eestlase süda seda iialgi andesta. Ainult kättemaksu, vihast allaandmatut – muud ei midagi.

Enamlaste terroriöö oli sõna otseses mõttes terroriöö, sest pomme heideti plaanitult üle linna, kusjuures see põhimõte, et pommitatakse sõjaliselt tähtsaid eesmärke, ei olnud terroristidel üldse arvesse võetud. Vastupidi – peamine eesmärk oli lendavatel roimaritel purustada ja hävitada elamukvartaalid, esmajoones südalinn. Kuigi Tallinna vaatepilt on mitmes ja paljudes kohtades muutunud, elab Tallinna vaim ja vana Tallinn tuhandetes südametes edasi.

On iseloomulik, et keset leekide möllu ja pommide plahvatust, mil “Estonia” ja Niguliste olid juba hävinud, ronib üks eesti sõjaväelane Raekoja torni, et hädakellaga kutsuda kodanikke ümbruskonna varjenditest välja abistustöödele.

Juba hingatakse kergendatultki, sest kardetud 8-tunnine rünnak, nagu see oli äsja Narvale, on piirdunud ainult 2 tunniga. Jah, lõpphäire sireen hüürgas juba ammu üle vana kannatava linna.

Kuid siis, järsku, ootamatult – uus alarm. Terroristide lennukid lähenevad uuesti mitmetunnise vaheaja järel linnale, ja jällegi kostavad pommiprahvatused siit ja sealt, juba tõuseb uusi tulikahjusid.

“Pommita, saatan, kui tahad – meie jätkame oma tööd!” ütleb tööline ega lase end heidutada uuest rünnakust linnale.

Aga siis – kellegi silmad ei taha seda nagu uskuda – on Raekoja torn leekides. Peatselt variseb ta rusuna kokkupõleva vana Raekoja ette, ent tulele Raekojas pannakse piir – leegid ei saa võtta sajandeid püsinud hoonet. See päästetakse hulga kultuurivaradega.

Varahommiku eel vaikib taevaalune, kuid linn on endiselt punases tulekumas ja endisest veel pingsamas abistustöös. Kogu Tallinn pole täna öösel maganud, ühegi silmalaud pole uneks kinni läinud. Aga kümned tuhanded rusikad on kramplikult kokku pigistatud – kättemaksuks enamlastele.

Ma pole näinud ü h t k i n u t v a t i n i m e s t. Tõsi küll – ka naervaid mitte, kuid viha ja valu on kõigil nii suur, et pisar ei tule silma, kuigi nii paljudki on jäänud üle öö kodutuks, omasteta, töötagi. Aga meeleheitele pole neid äsja üleelatu mitte viinudki.

K.E. (Eesti Sõna, 14. märts 1944)

Väljavõtteid Eesti Sõnast, 14. märts 1944

• Üldreegliks peame võtma, et kõik töös ja ametis olevad inimesed ei tohi kriitilisel silmapilgul jätta oma teenistuskohuseid täitmata isiklikel põhjustel – kui raske see teinekord ka ei oleks.

• Meist endist oleneb suurel määral, et vaenlane oma rünnakute eesmärki ei saavutaks. Rahulik ja kindlameelne hoiak Tallinna elanikkonnas suurrünnaku ajal näitas, et vene bolševikul küll iialgi korda ei lähe eestlast kabuhirmu ja paanikasse viia.