90 aastat tagasi sai Eestist põhiseaduslik riik
Jüripäeval 1919 tööle hakanud rahvaesindusel oli kaks võimalust. Alustada võis põhiseaduse koostamisega, mida kahtlemata noor riik vajas. Ent see oli aeganõudev ja kogemuste puudumisel raske töö. Või piirduda kõige esmasega: määratleda Asutava Kogu võimupiirid ja riigi põhiline kord kuni põhiseaduse jõustumiseni. Sobilikuks peeti teist arenguteed. Tagantjärele targana tuleb sellist lahendust pidada parimaks, sest paljudel saadikutel oli kaunis ähmane ettekujutus põhiseadusest kui riigi alusseadusest.
Juba 24. aprillil, rahvaesinduse teisel koosolekul, valiti ajutine 15-liikmeline põhiseaduse komisjon. Tööd alustati Estonias juba järgmise päeva õhtul.
Komisjon esitas 21. mail Asutavale Kogule eelnõu Eesti riigi valitsemise ajutise korralduse kohta. Komisjoni töö realiseerus 4. mail 1919 vastu võetud „Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korraga”.
Sellega määratleti Eesti kui iseseisev rippumatu demokraatlik vabariik, kirjeldati riigi maa-ala, kodanike õigusi ja kohustusi, riigikeeleks kinnitati eesti keel. Asutava Kogu volitusel määrati täidesaatvaks võimuks Vabariigi Valitsus ning kohtuvõimu ette Riigikohus. Asutava Kogu ülesanneteks sätestati põhiseadus, seadus maareformi läbiviimiseks ning ühiskondlike uuenduste aluste väljatöötamine.
„Eesti vabariigi valitsemise ajutine kord” andis oma tähenduselt välja eelkonstitutsiooni mõõdu. Selle elluviimisel esines ebajärjekindlust: valitsus tuli ametisse kinnitada üheks aastaks, ent sellest ei suudetud kinni pidada, esines erimeelsusi võimupiiride tõlgendamises jm.
Nii näiteks andis valitsus rahvaesindusele ülevaate Põhja-Lätis alanud Landeswehri sõjast alles 17. juunil 1919, mil sõda käis juba täie hooga. Vastuvõetud kord pidas Eestile kuuluvaks Soome lahe Suur- ja Väike-Tütarsaart. Selle protestisid põhjanaabrid, sest saari asustasid soomlased ja need kuulusid varem Viiburi kubermangu. Nii teataski peaminister Jaan Tõnisson, et saared tuleb tunnistada Soomele kuuluvaks.
Esimese põhiseaduse loomine
„Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord” andis vundamendi, mille peale ehitada. Edasi mindi kohe, juba 4. juunil 1919 moodustati alaline 15-liikmeline Põhiseaduse komisjon. Vajadus teha spetsiifilist riigiõiguslikku tööd tõi liikmeskonnas arvukaid muudatusi, seal osales 18 asendusliiget.
9. juunil 1919 kuulati Asutava Kogu rühmade (fraktsioonide) sihiseadet Eesti põhiseadusest. Sotsiaaldemokraadid taotlesid riigi valitsemise ajutise korra edasiarendamist. Tööerakond „soovis Schveitsi kujulist konstitutsiooni”. Sotsialistid-revolutsionäärid rõhutasid oma soovi, põhiseadusega „töörahvale inimeseväärilise elamise õiguse kindlustamist”. Kristlik Rahvaerakond polnud valmis oma arvamuse väljaütlemiseks.
Vaid Maarahva Liidu kogenud jurist Jüri Uluots sõnastas ülima täpsusega rea taotlusi, pidades muu hulgas vajalikuks täidesaatva võimu andmist Senatile, kelle liikmed valitagu maakondade ja suuremate linnade poolt. Senati loomisele oponeerisid komisjonis Asutava Kogu enamusse kuulunud sotsiaaldemokraadid ja rahvaerakondlased.
Rahvaerakond, sotsiaaldemokraadid ja tööerakondlased seadsid riigivõimuna esikohale rahvaesinduse. Ühekojalist parlamenti nimetati projektides kas Riigivolikoguks, Seadusandlikuks Koguks, Riigipäevaks, Rahvuskoguks jm. Parempoolne Maarahva Liit arendas edasi Senati ja tema poolt nimetatava valitsuse liini. Senati presidendi pidanuks valima parlamendi, Senati ja Riigikohtu liikmed.
Pikalt vaieldi Eesti riigi valitsemisviisi üle. Kui toimus murrang parlamentaarse valitsusviisi poole, olla komisjoni sekretär sotsiaaldemokraat Mihkel Neps pärinud, mida see sõna õieti tähendab. Ajakirjanik Eduard Laamani tähelepaneku järgi protestis seepeale Otto Strandman: „Tule Jumal appi, ega me siin rahvaülikool ei ole, et seda seletama peame hakkama!”
Põhiseaduse komisjonile saadeti hulk kirju ja soovitusi. Asutava Kogu Keeluseaduse Kommisjon saatis 18. oktoobril 1919 Villem Ernitsa allkirjaga taotluse, milles peeti vajalikuks sätestada: „Eesti Vabariigis on üle 2 mahutusprotsendi etüülalkoholi sisaldavate ainete valmistamine, sissevedu, müük, vedu ja laospidu lubatud ainult arstlikuiks, tehnilisiks ja teaduslikuiks otstarbeks ja väljaveoks. Alkoholi keeluseaduse elluviimine antakse eriseaduse põhjal selleks loodud valitsus- ja omavalitsus orgaanide ja seltskondlikkude korralduste hooleks.”
Põhiseaduskomisjoni töökorraldus jääb omaette teemaks. Novembris ja detsembri algul kukkus mitu koosolekut läbi kvoorumi puudumisel, sest kohale ilmus vaid kolm-neli liiget.
Samuti ei osatud planeerida aega vastuste laekumiseks. Näiteks saadeti 29. novembril kiri vägede ülemjuhatajale kindral Laidonerile, paludes tal „võimalikult 3. detsembriks” saata kirjalikult oma „vaateid riigikaitse ja sõjaväe korraldamise kohta Eesti riigis”.
Laidoner saatis 3. detsembril äraütleva vastuse: „Kahjuks ei ole mingil tingimisel niisugust wõimalust ühe päewa jooksul tulewast Eesti riigi kaitse ja sõjawäe korralduse kawa wäljatöötata, pealegi kui minul weel sugugi teada ei ole – missugune saab tulewane Eesti riigi valitsemise kord olema.”
Pühapäeval, 21. detsembril 1919 lõpetas komisjon eelnõu esimese lugemise. Vastuvõetud eelnõu nägi ette presidendi ameti sisseseadmise. Eesti president tuli valida kas Riigikogus või valimiskogus, viimane koosneks parlamendist ning linna- ja maaomavalitsuse liikmetest.
Projekti üheks enam vaieldud teemaks kujunes küsimus Eesti Vabariigi presidendist ja tema võimupiiridest. Nii presidendi ametinimetuse kui ka pädevuse kohta oli väga erinevaid arvamusi. Eelnõu esimese lugemise ajal oli presidendi institutsioonil suuri õigusi, sh ta võis Riigivolikogu (parlamendi) laiali saata, ning oli öeldud, et president koostab „riigi sissetulekute ja väljaminekute aastaeelarve kava ning paneb seda riigivolikogule kinnitamiseks ette”.
Teise lugemise käigus loobuti presidendist ja kujundati uus võimustruktuur.
Projekti avaldamise järel keskendusid arutelud presidendi valimisele ja tema volitustele. 18. veebruaril 1920 korraldati Asutavas Kogus eraldi nõupidamine. Poliitiliselt olid presidendi vastu sotsiaaldemokraadid ning kandev osa Rahvaerakonnast ja Tööerakonnast. Presidendi institutsiooni toetasid mõned tööerakondlased, maaliitlane Uluots jt.
Vaidluste lõpus selgitas Jaan Poska, et parlamentarismil pole vaja presidenti, kelle ülesanded saab jagada peaministrile ja valitsusele. Poska oli tol hetkel vaieldamatu autoriteet ning põhiseaduskomisjoni esimees. Poska esinemine toimus vähem kui kolm nädalat pärast Tartu rahu allakirjutamist. Nii otsustati uuesti loobuda presidendi institutsioonist.
Põhiseaduse vastuvõtmine
Põhiseaduse eelnõu esimene lugemine algas 27. mail 1920. Lõpule jõuti 15. juunil. Saalis viibis 90 rahvaesinduse liiget. Vaid Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei saadikute esindaja Jaan Piiskar teatas, et nende rühm hääletab põhiseaduse eelnõu vastu.
Asutava Kogu juhataja August Rei pani seejärel põhiseaduse eelnõu hääletusele. Protokollis fikseeriti: „3 hääle wastuseismisel on Eesti wabariigi põhiseadus III lugemisel wastu wõetud.”
