Lengi mäletamist mööda oli Moskvas veel tööpäev, kui teade Tallinnasse edastati. Teates hoiatati, et õige pea tuleb tähtis uudis ja tuleb valmis olla. Sel päeval jäi tähtis uudis aga tulemata. Esimest korda öeldi Nõukogude Liidus Tšernobõli õnnetuse fakt avalikult välja alles 28. aprilli õhtul, kui see oli uudistesaate „Vremja” kuues lugu.

Inimesed rääkisid, et Eestis on ilus kevadine ilm ja päike võtab eriti mõnusalt. Hiljem selgus, et tegu polnud ainult päikese mõjuga.

Lengi ülesanne oli teha Eestist n-ö vastukaja lugu. Selleks küsitleti tänaval inimesi, kes pidid rääkima, milline on Eesti olukord. Üks tänavaküsitlusel „juhuslikult” kaamera ette jäänuid oli Valeri Liiv, treialist kommunistliku töö kangelane. Ta oli Lengi jaoks valveallikas, kes oskas alati õigeid asju öelda.

„Selle loo mõte oli selles, et elu läheb siin edasi ja katastroof oli üle paisutatud,” ütleb Lenk. Enne loo tegemist oli alati ette teada, millist lugu on vaja.

Inimesed rääkisid, et Eestis on ilus kevadine ilm ja päike võtab eriti mõnusalt. Hiljem selgus, et tegu polnud ainult päikese mõjuga. Teise, juba põhjalikuma loo Tšernobõli kohta tegi Lenk mai lõpus, ka selle eesmärk oli elanikke rahustada.

Lengi sõnul oli pärast katastroofi Eestis üsna rahulik, sest midagi polnud veel teada. Tal on meeles maipühade eelõhtu lõbus istumine, kus napsutamise kõrval räägiti ka Tšernobõlist, kuid juhtunut ei võetud tõsiselt ega lastud tujul langeda. Hiljem, kui infot hakkas juurde tulema, muutus ka rahva käitumine. Lenk mäletab, et järsku hakkasid inimesed Tallinnas kaabude ja sonidega ringi käima.